Elustiil ehk eluviis ehk elulaad on elamise viis.

Proosa

muuda
  • [Paps:] Ma põletan üht elulaadi, just samuti nagu praegu põletatakse Maad puhtaks sellest elulaadist. Andestage mulle, kui ma räägin nagu poliitik. Lõppude lõpuks olen ma endine osariigi kuberner, ja ma olin aus ja nad vihkasid mind selle eest. Elu Maa peal ei saanud iialgi sellisesse korda, et oleks saanud teha midagi väga head. Teadus jooksis meist liiga kiiresti liiga kaugele ette ja inimesed ekslesid selles mehaanilises metsikuses nagu lapsed, kes teevad ilusaid asju, masinavärke, helikoptereid, rakette, pannes rõhku vääradele üksikasjadele, rõhutades rohkem masinaid kui seda, kuidas nendega ümber käia. Sõjad muutusid ikka suuremaks ja suuremaks ja lõpuks tapsid Maa. Just seda tähendab vaikiv raadio. Ja selle eest jooksime me pakku...
Meil vedas. Enam pole rakette järele jäänud. Teil on aeg teada, et see pole üldse lõbusõit kalale. Ma lükkasin edasi teile sellest rääkimise. Maa on kadunud. Ja sajanditeks, võib-olla alatiseks on möödas planeetidevahelised rännud. Selline elulaad osutus valeks ja ta kägistas enese ise, oma kätega. Teie olete noored. Ma korrutan teile seda iga päev, kuni see teisse imbub. [---]
Nüüd me oleme üksi. Meie ja veel käputäis teisi, kes maanduvad mõne päeva jooksul. Küllalt, et alustada otsast peale. Küllalt, et lüüa käega kõigele sellele, mis oli Maa peal, ja minna täiesti uut teed... (lk 190)


  • Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Slsekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24)
  • Nii oli lugemine läbi põimunud eluga ja kumbki täiendas teist. Charlotte teab, et seilab suurel sõnade, keele, lugude ja olukordade, info ja teadmiste merel, millest osa on tal võimalik enda juurde kutsuda, kuigi palju on poolenisti kaotsi läinud, aga siiski kusagil olemas, ning on mõjutanud seda, kes ta on ja kuidas mõtleb. Ta on ühtviisi nii loetu produkt kui ka oma eluviisi saadus; ta on nagu miljonid teised, keda on kujundanud raamatud, kellele raamatud on põhitoidus, kes ilma nendeta jääksid nälga. (lk 51-52)


  • Inimeste arvamused selle kohta, mida pidada ökoloogiliseks elustiiliks, erinevad niivõrd, et põhjustavad seltskonnas jutuks tulles jäika vastasseisu, isiklikke solvumisi või isegi käsikähmlusi.
  • Kui linnas elav säästliku eluviisi harrastaja liikleb autoga argipäeviti linnatänavail ja nädalavahetusel võtab ette teekonna maakoju, siis maakohas elav pere võib töö tõttu igapäevaselt pendeldada maakonnakeskuses asuva töökoha vahet. Ometi näitab Eesti kuueteistkümne eri piirkonna külastamise sageduse analüüs, et vahe aktiivsete säästjate ja mittesäästjate keskkonnajalajälje vahel on sisuliselt kahekordne just viimaste kasuks.
Eestis külastatud kohad on säästjate seas palju mitmekesisemad. Ilmselt külastavad säästva eluviisi harrastajad sagedamini maakodusid, ääremaadel toimuvaid festivale, puhkekodusid, aga ka sõpru-sugulasi.
  • Statistiline analüüs ei ütle ühe üksiku inimese kohta suurt midagi. Seega ei pea ükski säästva elustiili harrastaja end sellest analüüsist isiklikult puudutatuna tundma. Ja kahtlemata on ka küsitlusuuringul oma selged probleemid. Siiski julgen väita, et kui kuidagi saaks tõmmata piiri teadlikult säästvat eluviisi harrastavate ja seda mitteharrastavate inimeste vahele, siis säästjate ökoloogiline jalajälg oleks kokkuliidetult suurem kui mittesäästjate oma.


  • "Minu elustandard pole normaalne, saate... saad isegi aru. Ma joon ja suitsetan, kuigi käin korralikult tööl, aga kes teab, kaua minusugust penskarit peetakse, ehk antakse homme juba jalaga tagumikku. Ma joon ja suitsetan oma pinsi maha, palgast maksan elektri ja muud kulud. Üldiselt söön vähe ja riideid ostan kaltsukast. See on minu eluproosa."
[Agnessa:] "Kurb, aga sinu eluproosat saab ju parandada, kui sa vaid ise soovid."
"Ma ei oska soovida ja mida mul soovida olekski. Elu on mind pillutanud siia-sinna."
Moonika nuuskas nina lauale pandud salvrätti: "Nii see oli ja on... ja jääb." (lk 90)


  • Kui äärmuslikult väljenduda, siis keegi võib elada metsas ja toimetada naturaalmajanduse korras, tal ei ole üldse aktsiaid ega püüdlegi finantsvabaduse suunas. Samas ise peab ta enda elu mõnusaks. Teisalt võib olla keegi teine, kellel on hunnikutes aktsiaid, varasid ja sissetulekuid, aga vaatamata sellele pole see tema jaoks veel piisav, sest ikka on keegi teine, kellel on neid veelgi enam.
  • Minu arvates ei saa öelda, et inimesel peab olema teatud ports raha kõrvale pandud või konkreetne arv varasid, vaid pigem peaks lähtuma inimesest ja sellest, mis on tema jaoks oluline: kuidas ta tahab elada ja mida selleks vaja on.



  • Tänapäeval ei kipu naised noorelt sünnitama, vaid lükkavad pere loomise edasi kolmekümnendatesse eluaastatesse. Seetõttu on põlvkondade vahed pikad ja meie rahvaarv kahaneb. See on tendents, mis lähendab Eestit suurele osale Euroopast. See ei ole riigi tegemata jätmine, vaid see on elulaad, mis on omane hästi elavatele, rikastele ja arenenud maadele.

Luule

muuda

Mullu, kui Põhjamaa kargus
lausa kõrvetama hakkas,
saidki inimesed aru,
et elada vast tuleb nagu muiste.
"Tuleb talgud korraldada," inimesed arvasid.
"Tuleb maa korda teha," inimesed kinnitasid.
Taevataat kuulas neid ja lausus pikaldaselt:
"Olgu.
Saagu siis mullumuistne elulaad."
Ja nende sõnadega lõi ta uue valguse
inimeste hinge.

  • Lea Mändmets, "*Mullu, kui Põhjamaa kargus...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 8