Helju Pets

Eesti kirjanik

Helju Pets (sündinud 6. aprillil 1948) on eesti kirjanik.


"Klassikokkutulek Kassaris"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", 2014.


  • Hurme istus ja hakkas fotoalbumit lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.
Suureke. See oli hüüdnimi. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. (lk 6)
  • [Ivari:] Haavatud uhkus teeb meid sageli karmiks ja jätab meid sageli ilma sellest, mida me üle kõige ihkame. (lk 7)
  • Ines oli alati arvanud, et ilul pole naise elus mingit tähtsust, vaid hoopis hingel. Naist pidi karmistama ilus hing. Kahjuks polnud aga mitte ükski mees märganud Inese ilusat hinge. Ines süüdistas selles oma tööd. Tavaliselt on ju raamatukogutöötajad naised, kust siit neid mehi võtta. Inesel polnud ka sõbrannasid, olid vaid raamatud. (lk 11)
  • Ines oli alati otsinud tugevamatelt toetust. Kõige rohkem just Hennalt. Esimeses ja teises klassis tassis ta Hennale komme poolehoiu võitmiseks. Sellest aga polnud suuremat kasu. Henna sõi kommid ära ja küsis veel juurdegi. Hennale meeldisid kuulujutud. Ines hakkas lahtiste kõrvadega koolis ringi liikuma ja kandis kõik kuuldu Hennale ette. Et lugusid huvitavamaks teha, pani ise juurde, mis pähe tuli. Mõnda aega saavutas ta Henna poolehoiu, aga siis puhkes torm. Ta oli liiga palju lugusid klassikaaslaste kohta kokku luuletanud ja Ineselt hakati üheskoos aru pärima. Klassi tüdrukud pidasid mitu nädalat sõnasõda ja klaarisid arveid ning Ines sai hüüdnimeks Riiuveski.
Ines sulgus endasse. Ta oli jälle üksi. Ainuke relv oli hästi õppida ja kanda rästikukeelt suus. (lk 12)
  • [Henna:] "Kummikindaid? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg käed märjad, magusad, soolased." (lk 25)
  • [Henna:] "Mida see taaskohtumine annab? Lahkusime noortena ja saame kokku vanadena. Milleks? Milleks oli Silveril vaja selle klassikokkutulekuga jännata, kõiki üles otsida üle Eestimaa? Oleme ju nagu laiali pudenenud riisiterad ja meid kokku saada üheks ühtlaseks pirukaks..." (lk 26)
  • Pärtel oli olnud ta esimene ja viimane armastus. Jete ei olnud iialgi unustanud seda uhket tunnet, kui Pärtel oli valinud tema. Valinud just tema, mitte aga klassiõde Hennat, kes poiste bändis laulis, ega ka kedagi teist, hoopis ilusamat kui Jete. Miks? Jete ei olnud tookord sellele mõelnud ja ka nüüd paljude aastate tagant tundus Pärtli valik kummaline. Pärtel oli lihtsalt tal käest kinni võtnud ja koolimaja keldrisse viinud, suudelnud, ja Jete kaotas oma süütuse vastu hakkamata. Naljakas, Pärtel polnud iialgi öelnud, et armastab Jetet, ta lihtsalt tahtis ja võttis. Ka Jete polnud Pärtlile armastust avaldanud. Ta ei julgenud, kuigi ise ootas neid kauneid sõnu, ja jäigi ootama. Kui Jete teatas Pärtlile, et on rase, vastas poiss: "Ju siis pean su ära võtma." (lk 30)
  • Nüüd, aastate tagant meenus Jetele, et Pärtel ei lubanud tal mitte kellelegi iitsatada nende salasuhtest. Jete hoidis saladust. Koolis ja klassis käitus Pärtel Jetega nii, nagu teda poleks olemaski. Vaatas lihtsalt mööda. Vaatas üle Jete, vaatas Jetest läbi teda nägemata, tundmata. Alguses valmistas Jetele selline Pärtli käitumine piina, aga ta harjus. Pidi harjuma, sest armastas. (lk 30)
  • Moonika oli olnud väga pettunud ja Ivarilt aru pärinud. Ivari oli öelnud, et neid ühendas ainult kirg, ei muud, nüüd on see läbi, sest armastust ei olnud.
"Jah, armastust ei olnud," tõdes nüüd ka Moonika. "Oli vaid meeletu kirg, nagu mängiks pioneeride luuremängu või peitust, ja ainus soov oli mitte vahele jääda." (lk 35)
  • "Mis ühes Hiiumaa otsas teoksil, on teisel pool juba tehtud," muigas bussijuht. (lk 37)
  • "Mina olen Hiiumaal varem käinud," lausus Rahel, "töökaaslastega ekskursioonil. Sõitsime kaks päeva Hiiumaa peal ringi, midagi õieti nägemata, kogu aeg oli kiire. Mäletan vaid Kõpu tuletorni, kuhu meid sisse ei lastud, ja Kärdlat, kust süüa sai osta. Ööbisime kuskil koolimajas. Oli külm, vist maikuu. Praam oli väike ja puupüsti rahvast täis."
"Millal see oli?" uuris Silver.
"Vist kakskümmend aastat tagasi või natuke rohkem."
Silver naeris: "Arusaadav! Nüüd elame ikka pisut teisiti."
Rahel ei mõistnud, mis Silveri meelest võiks teisiti olla, ega küsinud ka. (lk 42)
  • Söögilaual aurasid kollast värvi kartulid, mis kaetud rohke värske tilli puruga. Vaagen praetud haugi ja lestaga, kuivatatud tuulehaug, tomati- ja kurgisalat, värske hapukurk, eelmise aasta hapendatud seened, kitsejuust, keedetud munad, koduleib ja karask. Joogiks punasesõstramahl, kali, hapupiim. (lk 46)
  • "Kõigepealt joome kosutavat teed," pakkus Agnessa, "melissi-lavendli ja lõhnava mündi teed. Lavendel on armurohi, nukrameelsuse rohi, münt on meelepuhastaja, meliss aga päikeseline meelerahustaja. Kui seda teed jood, siis hakkab hing looma, keha hingama ja tärkavad meelelised tunded." (lk 55)
  • Silverile tuli meelde Agnessa poolt öeldu, kui ta plaani pidas klassikaaslasi Kassarisse oma koju kutsuda. "Oled sa ikka kindel, et sa neid näha soovid? Oled sa täiesti kindel, et nad on samad inimesed, kes nelikümmend kolm aastat tagasi? Liiga palju on teie vahel kohtumisteta aastaid ja ma ei taha, et sa neis pettuksid ja nemad sinus." (lk 65)
  • Ines naeratas hetkeks, kuid siis kiskusid ta huuled kibedaks muigeks: "Ma ei ole proua, vaid preili."
Henna turtsatas naerma.
Inese põsed värvusid roosaks. "Jah, mina pole õiget meest leidnud, just korralikku..."
Henna täiendas: "Selline mees peab alles sündima."
"Jätke, tüdrukud," sekkus Rami, "pole ilus sedasi nokkida. Kelle asi see on, oled abielus või vallaline."
"Muidugi, muidugi," laiutas Henna käsi, "ega naise ilu pole tähtis, vaid hing. Nii sa, Ines, kunagi ju väitsid. Me isegi vaidlesime selle üle, vist läksime riidugi, mäletad."
Muidugi Ines mäletas. Mäletasid teisedki. See vaidlus oli toimunud lõpuklassi klassiõhtul, kui Ines teatas, et peab naise juures eelkõige tähtsaks hinge, haritust, mitte ilu. Henna oli siis lasknud poistel otsustada, kumb on tähtsam, hing või ilu. Poisid olid pidanud ilu tähtsamaks ja Ivari oli tol korral Inesele öelnud: "Sinu hing on nii kuri, et see on võtnud sinult igasuguse välimise ilu." (lk 65)
  • "Nii vaikne, imeline, ma kuulen jälle vaikust," lausus Jete.
Teised jäid kuulatama.
"Ma ei kuule midagi," ütles Henna.
Jete selgitas: "See, et sa midagi ei kuule, ongi vaikuse kuulamine." (lk 85)
  • "Minu elustandard pole normaalne, saate... saad isegi aru. Ma joon ja suitsetan, kuigi käin korralikult tööl, aga kes teab, kaua minusugust penskarit peetakse, ehk antakse homme juba jalaga tagumikku. Ma joon ja suitsetan oma pinsi maha, palgast maksan elektri ja muud kulud. Üldiselt söön vähe ja riideid ostan kaltsukast. See on minu eluproosa."
[Agnessa:] "Kurb, aga sinu eluproosat saab ju parandada, kui sa vaid ise soovid."
"Ma ei oska soovida ja mida mul soovida olekski. Elu on mind pillutanud siia-sinna."
Moonika nuuskas nina lauale pandud salvrätti: "Nii see oli ja on... ja jääb." (lk 90)
  • [Agnessa:] "Hea, kui häbigi on, siis pole veel kõik kadunud." (lk 92)
  • [Moonika:] "Tead, Agnessa, sul on hea rääkida. Rääkida või teist inimest õpetada on alati parem, kui ise sedaviisi toimida, teha, käituda. Ma ütlesin kord oma ainsale sõbrannale, et ärgu semmigu teiste naiste meestega, abielusadamasse nad ei vii, nende sadam on oma naine, kelle juurde alati tagasi purjetatakse, kui elutormid on möödas. Aga mida ma ise tegin? Semmisin põhiliselt abielumeestega. Ootasin, et nii mõnigi oma naise jätaks, aga seda ei juhtunud. Kui ma liiga pealetükkivaks muutusin, läks abielumees nii araks, et lõpetas minuga igasuguse suhte. Mõni andis pataka raha, et naisele ei piuksuks. Ma olen võtta ja jätta. Sellist ema ja vanaema ei oota keegi." (lk 92)
  • "Oh, mis tubli, mul ju töökoht selline, kirjanduse keskel, raamatud ümber, taga ja ees. Vahel on mul lausa eepose tunne," itsitas Ines.
[Ben:] "Eepos? "Kalevipoeg?""
"Ei, mitte "Kalevipoeg", vaid ma tunnen ennast sama mahukana kui eepos." (lk 100)
  • "Sa pole siis õnnelik... oma mehega?"
[Hurme:] "Kust sa seda võtad? Me oleme kumbki õnnelikud, kuid omamoodi. Palju siis meie eas vaja on? Kui tervis korras, on kõik ju hästi. Mida sina silmas pead? Aina kestvat armastust läbi elu ei ole olemas. Või arvad sina teisiti?"
Ivari tahtis öelda, et arvab küll. Kui üks armastus otsa saab, tuleb uus leida ja nii kogu elu, muidu hakkab igav. (lk 102)
  • "Minu kodu, astu edasi," kuulis Ines Beni lausuvat ja astuski edasi. Jõudnud majani, vajus Inese suu ammuli.
"Roosid? Sa kasvatad roose?"
"Ei kasvata, ise kasvavad."
"Issand, kui ilusad, roosad, kollased, punased, valged! Issand, see on vist roniroos! Miks tal sinised õied on?"
"Sort on selline." (lk 111)
  • [Rahel:] "Head inimesed jäävadki kogu eluks üksikuks. Halvad tormavad ühest abielust teise, aga tegelikult on nad ikkagi üksinda." (lk 127)
  • Henna kamandas Silverit tooma veel klaasi viina. Silver tõi kinnise pudeli.
Nähes uut pudelit, tahtis Moonika seda kohe enda kätte saada, kuid Henna jõudis ette.
"Nüüd jood kultuurselt, teeklaasist. Sinu kultuur ongi selline."
Ta valas klaasi täis, poetas tableti sisse. "Anna teine veel."
"Ehk läheb paljuks," kohkus Rahel.
"Elevandile on palju, aga temale mitte," vastas Henna ja teinegi unerohutablett sulpsas viina sisse. (lk 146)
  • "Aga meil ei olegi ju erilist tselluliiti," avastas Rahel, "nagu tänapäeva noortel," ning uuris oma ja teiste reisi. "Ei ole jah," kinnitasid kõik, "ainult kõhuke teeb muret." Henna lisas kokkuvõtlikult: "Muidugi ei ole, sest meie ei ole nooruses joonud pepsit, pole söönud popkorni ega hamburgereid, meie toidus ei olnud säilitusaineid. Kasvasime puhta liha, leiva, saia, piima peal üles, magusatki saime jaokaupa. Oleme küll vormikad, see on naisterahva vananemisega kaasnev bioloogiline nähtus. Olete tähele pannud, et karvad kasvavad sinna, kus neid varem polnud. Jällegi bioloogiline nähtus. Meie organism ei tooda enam hormoone. Vaat nii on lood, kallid klassiõed." (lk 155)
  • [Hurme:] Parem elada vähem, aga täisväärtuslikku elu, kui pikalt vireleda. Surema peab niikuinii ja see on minu oma tervis ning tahan normaalselt elada. (lk 156)
  • Klaaru loopis lõkkesse halge juurde. "Jaah, inimeste eluteed on imelikud. Konarlikud, sirged, ringikujulised, ristuvad," lausus ta endamisi. (lk 161)