Fotoalbum on album, millesse kogutakse fotosid.

Luule

muuda

Kuivand kaktus tolmund lillelaual.
Lauahõbe sahtlis tuhmiks läind.
See kalender - aega ta ei näita,
vaid kui palju aega mööda läind.

Koitand kapp, Kui saaks ta ukse lahti.
Kui saaks kätte võtme kusagilt.
Seal on album alumises sahtlis,
milles vana koltund pulmapilt.

  • Mari Vallisoo, "Ammu olnud" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 18

Proosa

muuda
  • Veider, et teinekord tundub elukogenud inimestele, et noorus on ilus ja lihtne aeg. Tegelikult seisame siis silmitsi oma elu kõige raskemate probleemidega, nendesamadega, mille läbielamine meid täiskasvanuks teeb. Seetõttu on noorsooromaani väga raske kirjutada, veel hullem arvustada. Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast.


  • Hurme istus ja hakkas fotoalbumit lehitsema. Ta ei olnud seda peaaegu nelikümmend aastat kapist välja võtnud. Oli unustanud kooliaegse albumi koos mälestustega. Album oli nahkköites, suur ja paks. Esialgu oli ema kleepinud fotosid mahukasse nahkköites albumisse, hiljem tegi Hurme seda ise. Esimesel lehel esimene, teisel teine klass ja nii edasi. Ta uuris mustvalgeid, küllaltki halva kvaliteediga pilte. Jah, klassivend Suureke oli harrastusfotograaf.
Suureke. See oli hüüdnimi. Aga kuidas oli Suurekese õige nimi? Hurme katsus meenutada. Sellest polnud kasu: Suureke jäi Suurekeseks. (lk 6)