Kalender

Luule

Veel nähagi võis kappides
ta tegevuse tunnismärki:
seal olid nipsud-napsud reas,
nalivkapudelite seas
üks kontovihk ja vanavärki
kalender... Ajanappus muud
ju lugeda ei lubanud.

• Aleksandr Puškin, "Jevgeni Onegin", tlk Betti Alver, 1964, lk 50

Kuivand kaktus tolmund lillelaual.
Lauahõbe sahtlis tuhmiks läind.
See kalender - aega ta ei näita,
vaid kui palju aega mööda läind.

Koitand kapp, Kui saaks ta ukse lahti.
Kui saaks kätte võtme kusagilt.
Seal on album alumises sahtlis,
milles vana koltund pulmapilt.

• Mari Vallisoo, "Ammu olnud" kogus "Rändlinnud kõrvaltoas" (1983), lk 18

Proosa

• "Mille üle sa oled valmis kaebama, Heathcliff?"

"Ei midagi, ainult vaata seda kalendrit seinal," osutas poiss raamitud paberilehele, mis akna kõrval rippus. Ning jätkas: "Ristid on need õhtud, mis sa oled olnud Lintonitega, punktid aga need, mis sa oled olnud minuga. Kas näed? Ma olen kõik päevad ära märkinud."

"Missugune rumalus, nagu ma paneksin seda tähele!" vastas Catherine pirtsakalt. "Mis mõte sellel on?"

"Näidata, et mina küll panen tähele," ütles Heathcliff.

"Kas ma peaksin siis alati sinuga istuma?" nõudis tüdruk veel enam ärritudes. "Mis ma sellest saan? Millest sa üldse räägid? Ükskõik mis sa ka minu lõbustamiseks ütled või teed, on niisama hea, nagu oleksid sa tumm või väike laps!"

"Sa pole mulle kunagi öelnud, et ma liiga vähe räägin või et sulle ei meeldi mu seltskond, Cathy!" hüüdis Heathcliff suures ärevuses.

"Mis seltskond see on, kui inimesed ei tea midagi ega räägi midagi," torises tüdruk.

• Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 69

• Akaki Akakijevitš sündis, kui ainult mälu ei peta, ööl vastu 23. märtsi. Tema ema, kadunuke, ametnikuproua ja väga hea naisterahvas, valmistus nagu kord ja kohus last ristima. Ema lamas veel sängis, mis asus ukse vastas, kuna paremat kätt seisis ristiisa Ivan Ivanovitš Jeroškin, tore inimene, kes teenis senatis lauaülemana, ja ristiema Arina Semjonovna Belobrjuškova, jaoskonnaülema abikaasa ja haruldaste voorustega ehitud naisterahvas. Lapsevoodis viibijale anti valida ükskõik missugune kolmest nimest, mida ta ainult peaks soovima: Mokki, Sossi, või ristida laps usukannataja Hozdazati nimeliseks? "Ei," mõtles kadunuke, "need nimed on kõik säherdused." Et talle järele anda, löödi kalender lahti teisest kohast; jälle tuli välja kolm nime: Trifili, Dula ja Varahhassi. "See on alles karistus," lausus naine, "küll on alles nimed, ma tõesti pole sääraseid kuulnudki. Olgu veel Varadat või Varuhh, aga äkki Trifili ja Varahhassi." Keerati veel lehekülg edasi, tulid: Pavsoikahhi ja Vahtissi. "Noh, ma juba näen," ütles naine, "nähtavasti tema saatus on niisugune. Kui juba nii, siis las saab talle parem seesama nimi, mis isal. Isa oli Akaki, olgu ka poeg Akaki." Nõnda tekkiski Akaki Akakijevitš.
  • Nikolai Gogol, "Sinel", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 152

• Vanadus pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma pildikalendri nooruse esikunagisse.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

• Miski ei järgi nii täpselt parasvöötme aastaaegade, ühtlasi inimese feno-füsioloogilist rütmi kui kirikukalender. Õieti, kui täpne olla, on ta kohaldatud pigem Vahemere-äärse kui siinse looduse jaoks, aga päikese (ja kuu) rütmid on põhjapoolkeral universaalsed.
  • Emil Tode, "Raadio", 2002, lk 145

• [Fjodor Krivtsov:] Asi on nimelt selles, et Athose perenaine pole ei keegi muu kui Jumalaema. Kelle ta vastu võtab, see seal elab, keda aga ei võta, see sõidab minema. Mind sallis ta viis aastakest. Athoselt ei aeta kedagi ära. Kes juured alla ajab, see ka elab.

Ja keda seal vaid ei ole! Võtame näiteks kreeka seloodid, fanaatikud. On uued sinodid püsti pannud. On vana stiili mehed. Elavad vana kalendri järgi, uut ei tunnista. Nende vahel läheb mõnikord kakluseks. Saadavad anateeme kongist kongi - ja Jumalaema kannatab nad välja. Mind aga ei võtnud vastu.

• Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija". Tõlkinud Ilona Martson. Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 301