Proosa muuda

  • Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


Nüansimeele kriis muuda

Võibolla ei ole see tegelikult midagi uut. Tähendab, et me võibolla ei olegi olnud teab mis rikkad nüansitundlikkuse poolest, et peenemad ja vaevalisemalt tabatavad varjundid ongi meie kriitilisele mõttele kättesaamatuks jäänud. Võib-olla kirjanduskriitika polegi ala, kus üldse saaks ilmsiks tulla tugevam, intensiivsem varjundipeenuste taju. Imepisisused, tibatillemused, õrnemad erinevused peavad seal jääma kas märkamata või märkimata. Konteksti loomise, hinnangute andmise nõue ei luba. Siis võib seda paotumust varjata filoloogilise analüüsiga. Viimane toob aga üht-teist peenemast, kiulisemast, ebemelisemast alati ikkagi nähtavale.
Kas ma siis igatsen taga, kahetsen filoloogilise analüüsi vähenemise pärast kriitikas? Mitte seda. Nagu öeldud, keeleomane lähenemine võib nüansitundetust teinekord ka lihtsalt varjata See, mis ebamugavust tekitab, on ikka sellesama nüansimeele enese vähenemine või soikujäämine.
  • Kogu kirjatükist (autoriks Ülo Mattheus) jääb mulje, et luule, eriti muidugi Kaplinski oma, on üleüldse üks vastuoluline, keeruline, koguni segane värk, mille interpreteerimisel peab ainult jumalat tänama, kui on vähemasti varnast võtta mõni konkreetne poliitiline seik või moraalne üksikasi luuletaja paikapanemiseks. Tõesti, kes see siis hakkab kirjutama "mahukat traktaati"...
  • Nagu polekski kirjandus muude ühiseluliste vormide seas just see ainumas, mis lubab katsetada kõige erisugusemaid ühendusi, luua kõige püsimatumaid konstruktsioone ja kõige kummalisemaid sünteese. Kirjandus on tiigel, katseahi, triiphoone, talveaed, niihästi eituse kui jaatuse võime on kirjanduses määratult suuremad kui ükskõik mis moraalses või poliitilises pruugis. Seepärast on ta ka võrratult nüansirikkam, liialdusrohkem, ühtaegu unenäolisem ja reaalsestki reaalsem. Jah, aga kuidas suhestuvad sellega kirjanduse empiirilise subjekti, kirjaniku enese isiku täiesti kirjandusvälised teod? Kõigepealt nõnda: ka kirjandus ise, kirjandusteose kirjutamine ja avaldamine on kirjaniku jaoks eelkõige tegu.
  • Võib ju öelda, et poliitilises sfääris ei ole need alati päris arvestatavad teod, aga kirjanduskriitika ei pea ju ometi tegelema kirjaniku pihtimuslikku laadi teostele poliitilise hinnangu andmisega? Tundub, et nüansimeel algab siin kõigepealt kainest ja korrektsest eristusvõimest. Järgnema peaks juba sisulisem ja nõtkem varjundite nägemise võime.
  • Võibolla ei ole nüansimeele kriis meie kriitikas praegu veel üldiseks saanud, aga ta kaldub saama ja üks võimalusi asjasse sekkuda on lihtsalt juhtida toimuvale tähelepanu, millele siinne sõnavõtt ongi sihitud.
    • Hasso Krull, "Nüansimeele kriis". Eesti Elu 30. märts 1992, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur" (Vagabund 1996), lk 152-153. Nüansimeele kriisi mõistet on hiljem kasutanud nt Marek Tamm ja Aare Pilv.
  • 1992. aasta 6. märtsi Sirbis avaldas Ülo Mattheus artikli, kus võttis jutuks Jaan Kaplinski luule. Kurtes ühe luuletuse segase sisu ja vastuolulise struktuuri üle, otsis kriitik oma tõlgendusele tuge Kaplinski ühiskondlik-poliitilistest seisukohtadest. Alles nüüd, olles paljastanud luuletaja moraalsed libastumised, ränga ülekohtu Eesti rahva ees, paistis talle, et on luuletuse ära seletanud. See Mattheuse kirjatöö ajendas Hasso Krulli avaldama ajalehes Eesti Elu (30. III 1992) artikli, millele ta pani pealkirjaks "Nüansimeele kriis".
  • Milleks seda vana vaidlust meelde tuletada? Sest Mattheus on tagasi! Lugedes viimasest Sirbist tema arvustust Andrei Hvostovi jutukogule "Võõrad lood", lõi mulle uuesti näkku seesama ignorantsus kõige puhtkirjandusliku vastu, seesama täielik nüansimeele puudumine. Mattheuse arvustus on võigas kirvetöö Hvostovi novellikogu kallal, mida ta loeb kordamööda kui parteiprogrammi ja ajaloouurimust.
  • Naljakas? Või siiski piinlik? Jah, väga piinlik. Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi.


  • Kui Krull muretses selle üle, et kriitika ei suuda teha vahet kirjanduskeelel ning moraalsel ja poliitilisel keeleregistril, tõmmates kunstiteoseid ideoloogilisele liistule, siis nüüd tahan osutada ühele veelgi halvemale tendentsile, mis viimase aja ühiskondlikus diskussioonis on esile kerkinud, aga mida annaks kirjeldada just sama sõnapaari nüansimeele kriis] abil.
  • Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
  • Sotsiaalmeedias diskuteerides ja vaieldes hakkas mulle koitma kolmas tõlgendus eelmise kahe kõrval: et on omajagu inimesi, kes saavad aru "Tujurikkuja" pila sihist ja keda ei saa otseselt rassistiks või ksenofoobiks pidada, kuid kes ometi tundsid, nagu oleks pila sihitud nende vastu. See üllatas ja oli ootamatu. Kuid põhjus on tegelikult lihtne: on inimesi, kes on tehtud hellaks sellega, et kuigi nad ei jaga Martin Helme ja Kristiina Ojulandi stiilis paranoiat, vaid on lihtsalt väljendanud skepsist näiteks Euroopa integratsioonivõimekuse suhtes või osutanud sisserändajate getostumise ohule, saavad ometi endale vihkaja tiitli. Loomulikult on nende hulgas ka inimesi, kelle hirmud on üles köetud valeinfoga, mida äärmuslased poliitilise profiidi lõikamiseks sihilikult levitavad.
  • Tõnu Lehtsaar rääkis ERRi arvamusportaalis 11. jaanuaril, et Eesti ühiskonda lõhestab külm konflikt. Ma pole nõus tema vaadetega, kuid ma nõustun tema diagnoosiga ning põhimõttelise murega. (Et ma viitan mehele, kellega ma poliitilistel teemadel ilmselt kunagi erilist ühisosa ei leia, on siinkohal teadlik žest.)
Ma ise näen seda konflikti eelkõige sügava kommunikatsioonirikkena ja pean seda nüansimeele kriisiks – ei tajuta enam olukorra ega suhtluspartneri jutu nüansse, sest suhtluse ja probleemilahenduse asemel tegeldakse enesekaitse ja vasturünnakutega.
  • Tulemus on, et ei väidelda enam konkreetse inimesega konkreetse probleemi üle, vaid mingi müütilise vandenõuga, mille kehastajaks oponent on. Nii oponent kui probleem mütologiseeritakse ja tekib kujutelm, nagu ei oldaks vastamisi teise inimesega, vaid mingi müütilise mitmepäise olendiga, kelle vastu ei aita loogika, vaid raevukas retoorika. /---/ Ja lähebki suhtlus rikki – ei räägita enam üksteisega, vaid üle üksteise peade oma hirmude ja ängidega.
  • Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid /---/.
  • On loomulik, et on vabameelsed ja alalhoidlikud inimesed (nagu on stabiilsema ja mobiilsema, inertsema ja elastsema psüühilise konstitutsiooniga inimesi), aga ei ole loomulik, kui endast erinevaid inimesi peetakse automaatselt lolliks, alaväärseks või kurjusest haaratuks (samas, ka rumalus ja pahatahtlikkus on olemas, nende vastu tuleb tegutseda).
  • Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda.


  • Eestis valitsev ideoloogiline monotoonsus on otse hämmastav. Võiks arvata, et tegelikult vaevleb see maa ränga poliitilise tsensuuri kütketes. Ometi on sõnavabadus Eestis juba mitu aastat täiesti reaalne.
Esimene võimalik seletus oleks, et olemasolevaid võimalusi pole õpitud täiel määral kasutama, et neid suures osas isegi ei tajuta. Nõukogude-aegsed kinnismõtted pole hajunud, vaid painavad varjatud kujul ikka edasi. Täiesti vääramatu on arvamus, et kui rääkida (mõelda, teha) kõike vastupidiselt sellele, kuidas oli "siis", jõuabki selle kaudu tõeni, Läände ja Euroopasse. Sotsialism oli pahe: järelikult tuleb kõike teha teistmoodi. Kui sotsialism propageeris võrdsust, pooldame meie ebavõrdsust; kui sotsialism rahasuhteid tõkestas, siis meile dikteerigu kõike üksnes turg jne. Need klišeed tulid käibele paar-kolm aastat tagasi, kuid nad on visad muutuma - viies selleni, et sotsialismi eitamise tuhinas pikkamisi hakkab kaduma võime eristada head kurjast.
  • Hasso Krull, "Ükssarvede lahkumine", Eesti Ekspress, 30. detsember 1994, kordustrükk raamatus "Katkestuse kultuur" lk 154-155


Kirjandus muuda