Entusiasm

(Ümber suunatud leheküljelt Ind)

Proosa

muuda
  • Vaevalt leidub pimedamat õhinat kui see, mis õiglusearmastajat patustaja vastu kannustab.


  • "Ma usun, et ta [Willoughby] on igati tubli noormees," kordas söör John. "Mäletan, et kui me möödunud jõulude ajal Barton Parkis väikese jalakeerutuse korraldasime, siis tantsis ta kella kaheksast kella neljani, ilma el oleks kordagi istunud."
"Kas tõesti?" hüüdis Marianne säravi silmi. "Tegi ta seda ka elegantselt ja elavalt?"
"Jah, ja kell kaheksa oli ta juba jalul, et metsatihnikusse ratsutada."
"See mulle juba meeldib, just niisugune peaks üks noormees olema. Millega ta ka ei tegeleks, peab tema ind olema mõõtmatu ega või lasta tal igavust tunda."
  • Jane Austen, "Mõistus ja tunded", tlk Karin Suursalu, 1996, lk 34


  • Joonistamine sobib ülimalt hästi naiseliku ilu arendamiseks. Mõtted, mida see sünnitab, on rahustavad ja tõsised, selle nauditava tegevuse vältel tuntav leebe ind mitte üksnes hajutab melanhoolia ja morbiidsed tundmused, vaid arendab ka otsustusvõimet ja tundepeenust, andes palge väljanägemisele kõrgema loomutooni.
    • Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846, ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • Ja ta nägi, et tekst oli trükitud ühes jorus, ilma häiriva jagamiseta nummerdatud salmideks. Epistlist sai tõelise kirja katkend - midagi, mis oli kirjutatud ühe hingetõmbega, tungivalt, tulise innuga. Ta ei olnud sellele varem mõelnud, vaid tema kujutluses olid Pauluse kirjad kui mingisugune piiblitekstidest kivilasu, kust preestrid ja jutlustajad kuule võtsid ja üksteist ja oma kuulajaid nendega pildusid.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 226



  • [Teener Bunter lord Wimseyle:] "Tohin ma küsida, milord, kas tegemist on paljutõotava juhtumiga?"
"See pakub teatud teravust. Nagu okassigagi. Tühja kah! Kao, igav ettevaatus! Bunter, püüa endas arendada erapooletut ellusuhtumist. Võta eeskuju verekoerast, kes järgib võrdse ja erapooletu innuga nii isatapja kui ka aniisipudeli jälge."
"Ma jätan selle meelde, milord."


  • Kuid Karlsson ei naernud, tema sai vihaseks.
"Mina siis ei mängi, kui mina ka peiupoiss ei saa olla," teatas ta. "Ma tahan ka musta sametülikonda ja armas olla, muidu mina lihtsalt ei mängi!"
Nüüd oli naerujärg preili Soku käes.
"Jaa, sellest tuleksid küll vahvad pulmad, kui me sinu kirikusse sisse laseksime."
"Seda arvan mina ka," nõustus Karlsson õhinal. "Ma seisaksin oma mustas sametülikonnas sinu selja tagaja liigutaksin kogu aeg kõrvu ja laseksin vahetevahel aupauku, sest pulmade ajal peab saluuti tegema!"


  • Aeg on andnud praegu näitlejale suurema kindluse oma õiguste eest võitlemisel. Enne pidi ta enam arvestama teistega, teatriga, tema eksistents olenes sellest rohkem. Ka siis nuriseti, aga mitte nii pretensioonikalt. Midagi on väga liimist lahti, mis sunnib näitlejat niimoodi nurisema. Entusiasmi ja avaliolekut oleks justkui vähemaks jäänud.


  • Hääletult mööda kõrvaltänavaid edasi liikudes surusid mehed ennast vastu seinu nagu taibukad koerad, nende näod olid maskide taga peidus, mütsid silmile tõmmatud, nad hingasid pinnapealselt ja ping­salt, Mehed olid sellisteks rünnakuteks välja õpetatud ühes Hanratty küünis, mis asus mägedes, nad olid õppinud ka kaarti lugema, varitsema ja tänavavõitlust pidama, neis pulbitses isamaaline ind ja kõrgenenud seltsimehelikkuse tunne, kui nad niimoodi ühise eesmärgi nimel läksid teades, et suurem osa Corki krahvkonda on nende poolt. Püss ja natuke laskemoona oli ainult Michaelil. Ta ei kavatsenud ühtegi väärtuslikku kuuli niisama raisata. (lk 165-166)


  • Võib ju öelda, et on väga tore, et entusiasmi on, aga see on sama hea, kui et olla vabariigi president oleks entusiasmi küsimus. Ja et enne iga riigivisiiti peaks ta kirjutama ise projekti, millist tulu on oodata, ja kui loodetav summa ei konkureeri teiste reisisooviliste tuludega, siis visiidid ära jätta ning ühtlasi riigikantseleile öelda, et otsigu ise mõnest fondist oma ülalpidamiseks raha – aga et on tore, kui tulemusi on.


  • Osa härra Cheese'i elatisest tuli rottidest kubisevate vanade kuuride ja keldrite väljaüürimisest, mis asusid kõrtsi taga. Harilikult elutsesid seal väga ajutiselt sedasorti entusiastlikud töösturid, kes uskusid, et asi, mida tänasel maailmal kõige enam vaja on, on täispuhutav noolemärklaud. (lk 19)


Isand Vetinari ei öelnud midagi.
"Ee... kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu..."
Isand Vetinari kordas end.
"Ee... ja need - tõsi ta on - panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda..."
Isand Vetinari säilitas vaikimise.
"Ee... Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.
"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust - sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal." (lk 14-15)

Draama

muuda
  • [Dorine:] Vanaks jäädes just nii toimib iga kokett:
    kui kaovad austajad, siis oma tuska peites
    auväärsust teesklema ta hakkab meeleheites.
    Silma temale muud ei paistagi kui vead.
    Ta laidab igaüht, ei leia kuskil head.
    Küll patte paljastab ta harda õhinaga,
    kuid ainult kadedus on vaga maski taga.
    Et ise vana on, ka teiste juures neab
    rõõme, milleta nüüd läbi ajama peab.
    • Molière, "Tartuffe", esimese vaatuse esimene stseen. Tõlkinud August Sang. Rmt: Molière, "Tartuffe ehk Petis". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 13