Proosa

muuda
  • Igasugune religioon on inimese terviksuhtumine ellu ning miks ei võiks seetõttu öelda, et igasugune terviksuhtumine ellu ongi religioon? Terviksuhtumine erineb pealiskaudsest, harilikust ja professionaalsest suhtumisest. Selleks, et terviksuhtumiseni jõuda, tuleb jätta seljataha olemise pealispind ning jõuda kogu ülejäänud kosmose kui igavikulise olemasolu sügavama mõistmiseni. Viimane sõltub iga inimese eripärast ning teeb meid elu suhtes üldiselt hoolivaks või hoolimatuks, vagaks või jumalavallatuks, süngeks või juubeldavaks. Meie tahtmatu ja ebaselge ning tihtipeale poolenisti teadvustamata ellusuhtumine on kõige täielikum vastus küsimusele: "Milline on see universum, milles me elame?" See väljendab kõige täpsemalt seda, kuidas meie maailma tajume. (lk 48)
  • Mulle näib, et kui religioon peab tähendama meie jaoks midagi selgepiirilist, siis tuleb meil teda mõista just selle täiendava emotsionaalse dimensioonina, kirgliku omaksvõtu meeleoluna neis valdkondades, kus ranges mõttes moraalsus võiks vaid pea langetada ja olukorraga leppida. Religioon peaks tähendama meie jaoks vabaduse avardumist siis, kui heitlus on möödas, kõrvus heliseb universumi põhitoon ning meie pilgule avaneb igavikuline elu. (lk 61)
  • ... näeme, milline sügav lõhe valitseb optimismi ja arusaama vahel, mis tõlgendab igasugust kurjuse kogemust olemuslikuna. Selle viimase jaoks, mida võime nimetada depressiivseks ellusuhtumiseks, näib optimism ütlemata mõistmatu ja pealiskaudsena. Optimistile tundub aga see viis, kuidas depressiivne inimene maailma näeb, ara ja ebatervena. Nood tuhnivad rotiaukudes selle asemel, et elada valguse käes, mõtlevad välja üha uusi hirmusid, muretsevad haiglaselt. Neis teistkordset sündimist ihkavates raevu lastes on lausa midagi rõvedat. Kui ususallimatus ja sellega kaasnevad poomised ja põletamised võiksid taas päevakorda tulla, siis poleks kahtlust, et nüüd — kuidas asjad ka minevikus ei käinud — oleks optimistid vastaspoolest vähem leplikumad. (lk 173)
    • William James, "Usulise kogemuse mitmekesisus: uurimus inimloomusest", tlk Indrek Meos, 2013


  • [Teener Bunter lord Wimseyle:] "Tohin ma küsida, milord, kas tegemist on paljutõotava juhtumiga?"
"See pakub teatud teravust. Nagu okassigagi. Tühja kah! Kao, igav ettevaatus! Bunter, püüa endas arendada erapooletut ellusuhtumist. Võta eeskuju verekoerast, kes järgib võrdse ja erapooletu innuga nii isatapja kui ka aniisipudeli jälge."
"Ma jätan selle meelde, milord."


  • Õppetööd ei tohiks käsitleda ajutise tegevusena, mille vältel hangitakse mingi hulk põhiteadmisi hilisemaks kasutamiseks, vaid teejuhina mõtlemismeetodite, otsustamisviiside ja probleemidega aruka tegelemise vahendite juurde, mille tähtsus ja tähendus on piiratud ulatusega lõplike saavutuste omast palju suurem ja sügavam. Dünaamiline kasvatus pole kuigivõrd huvitatud fragmentaarsetest lõplikest tulemustest, vaid püüab panna alust kogemuste omandamise meetodile ning arendada õppurites vastuvõtlikku, järjekindlat ja arukat ellusuhtumist.
    • Hilda Taba, "Kasvatuse dünaamika", V peatükk "Otstarbekas käitumine ja õppimine", tlk Ilmar Anvelt ja Katre Ligi, rmt: "Kasvatus ja haridus", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 271


  • Vaenlasi on ainult nendel inimestel, kes on piisavalt positiivse ellusuhtumisega, et omada sõpru. Kui sa oled nii sünge ja pahur nagu oli tema, siis lüüakse sulle lihtsalt käega ja minnakse minema.
    • Ellis Peters, "Epitaafide kaunis mõistukõne", tlk Peeter Villmann, Katariina, 1999, lk 106