Edith Pargeter

Edith Pargeter (28. september 1913 – 14. oktoober 1995) oli inglise kirjanik ja tõlkija. Ta kasutas mitmeid pseudonüüme (John Redfern, Jolyon Carr ja Peter Benedict), kuid kõige enam tuntust tõid talle Ellis Petersi nime all kirjutatud krimiromaanid, eriti vend Cadfaeli keskaegsed mõrvalood. Eesti keeles on ilmunud nii vend Cadfaeli lugusid, kui ka romaane, milles tegutseb 20. sajandi detektiiv George Felse.

Need inimesed, kes on suutelised peaaegu kõigega hakkama saama, ei vea kunagi oma õnnega vägikaigast, sest neil pole vaja midagi tõestada - nad teavad niigi. (lk 7-8)
Hommikuti mitte just kõige reipam ja suhtlemisaltim Tim kõõritas peaaegu pahaselt üle kohvitassi poja poole ja pani imeks, kas mõni inimene võib tõepoolest olla juba enne hommikusööki nii rõõmus ja tundetu — olgu see inimene siis pealegi kõigest viisteist aastat vana. (lk 44)
On ju inimesi, keda on peaaegu võimatu armastada, hoolimata sellest, kui palju lähisugulaste veri ka ei ponnistaks, et oma kohust täita. (lk 98)
Vaenlasi on ainult nendel inimestel, kes on piisavalt positiivse ellusuhtumisega, et omada sõpru. Kui sa oled nii sünge ja pahur nagu oli tema, siis lüüakse sulle lihtsalt käega ja minnakse minema. (lk 106)
Salakäigud on küll suurepärased asjad, aga kohtades, kus tegeldi paarisaja aasta eest kas ajaviiteks või ärilistel kaalutlustel salakaubaveoga, võib neid leida hinnaga kaks tükki penn. (lk 200)
- Ellis Peters, "Epitaafide kaunis mõistukõne". Tõlkinud Peeter Villmann. Katariina, 1999

Selleks aastaks oli laadaga jälle ühel pool. Ja kogu plats oli täis märke, mis seda meenutasid: maasse kaevatud postiauke, kahvatuid latrijälgi, mida ääristasid tallamata rohuvööd ja paljakstrambitud rajad latrite vahel. Päikesest kõrvetatud pleekinud laigud vaheldusid lopsaka rohelusega ning tallatud radadel oli lappidena säilinud sitket madalat ristikheina justkui mingi kummalise eluka rohelisi jalajälgi.

"Üks hea vihmahoog ja kõik oleks jälle korras," ütles vend Cadfael, vaadates seda kummalist kahvatupruuni ja erkrohelist malelauda oma aednikupilguga. "Maailmas ei ole midagi nii tugevat kui rohi." (lk 5)

[Cadfael:] "Oli keegi Godfrid Marescot, kes võttis oma valdustest endaga kaasa kolm korda nii palju mehi, kui vaja oli ja ta sai tuntuks silmapaistva vapruse poolest."

[Hugh Beringar:] "Ja sa arvad, et see on tema? Niimoodi viga saanud?"

"Miks mitte? Suured mehed saavad samamoodi haavata kui lihtinimesedki. Eriti siis," lisas Cadfael, "kui nad juhivad oma vägesid meeste ees seistes, mitte nende selja tagant. Ja see mees, nagu räägitakse, ei jäänud kunagi esimestest maha." (lk 33)

Lõppude lõpuks, mõtles Cadfael, võiski arvata, et julge süütus astub vapralt sisse sinna, kuhu enamik meist oma samme kõhklemisi seaks. (lk 40)
Õnn, mõtles Cadfael teda jälgides, koosneb väikestest asjadest, mitte suurtest. Just väikesi asju me mäletame, kui aeg surelikkuse mõjul järk-järgult lüheneb, ja just väikesed teetähised on need, mille järgi me võime viimaks alandlikult teise maailma suunduda. (lk 224)
- Ellis Peters, "Hästivarjatud saladus". Tõlkinud Heli Leek. Elmatar, 2010

Cadfaeli koidukastest märjad ja juba päikesetõusust soojenemas magusjoobnustavalt lõhnavad valdused täitsid ta mõnutundega, mille peale kasin kirik mõnikord kulmu kortsutas, leides sellises puhtas heameeles midagi kahtlaselt patust. Vend Mark, kes koos temaga sellel meelepärasel põllul töötas, tundis teinekord, et peab koos pattudega üles tunnistama ka rõõmud ja vaguralt vastu võtma asjakohase karistuse. Mark oli alles väga noor, tema õigustamiseks leidis ikka vabandusi. Vend Cadfaelil oli rohkem mõistust peas ja ta ei tundnud selliseid sisepiinu. Issanda helded kingitused olid nautimiseks antud ja rõõmu piiramine oleks tänamatus. (lk 10)
Cadfael jälgis mööduvat rivi kannatlikumalt ja oli nüüd täiesti kindel, et noortel oli midagi karmi ja lihtsat kavas, neil polnud ainsatki kaigast käe otsas, ja ta kahtles, kas keegi oli ülepea mingit terariista kaasa võtnud. Miski ei viidanud löömingule, välja arvatud näod. (lk 33)
Paar rahulikumat linnainimest tuli ettevaatlikult lähemale ja katsus kaklejaid lahutada ja vihastele noormeestele mõistus pähe panna, ja nii mõnedki said vastasele määratud löögid endale, mis on ikka nende pärisosa, kes tahavad rahu sõlmida, kui keegi ei ole rahuks valmis. (lk 36)
"Ta suri pattusid kahetsemata," ütles Emma ootamatu vihaga mõrtsuka vastu, kes oli onult röövinud pihtimise ja pattude andeksandmise.

[Cadfael:] "Ta ei teinud seda omal süül. See on paljude saatus. Ka pühakud läksid ette hoiatamata surma. Jumal tunneb inimese tegusid ka ilma jutu ja kombetalituseta. Hing tunneb surmaga vastakuti seistes kahetsuse valu. Hing läheb oma teed ja see valu on tühine. Patukahetsus on hinges, mitte sõnades." (lk 68)

[Cadfael:] "Ilm on täis segusid, millel tuleb silma peal hoida, poja, ja mulle on palju peavalu teinud, millal neid segada või millal omapäi jätta. Ma kõnnin nagu noateral ja mõlemat kätt jääb kohutav kuristik. Ma tunnen ainult oma ürte. Neil on kindlad omadused ja nad elavad pühade reeglite järgi. Inimolevused seda ei tee. Ja ma ei saa isegi soovida, et nad seda teeksid. Ma ei saa neid kuidagi lihtsamaks teha, sellest tuleks ainult pahandust." (lk 101)
"Ma hoidsin ta kätt oma käte vahel, ma nägin ta võpatust, kui ma haava puhastasin, ja ma tundsin ta valu. See valu oli väike, aga ma tundsin seda. Ma tundsin rõõmu aitamisest, oli hea tunne haava salviga määrida ja puhta palakaga kinni siduda. Ja nüüd on ta vibunoolest surma saanud..." Vend Mark äigas vihaselt silmad kuivaks ja näitas süüdistavat nägu. "Mis kasu on mehe kokkulappimisest, kui ta paari tunni pärast maha lüüakse?"

"Meie räägime rohkem hingedega kui ihudega," ütles Cadfael mahedalt. "Ja kes teab, ehk teeb sinu salvimine ja sidumine head hingele, mitte ainult ihu edasikestmisele? Ükski nool ei lõhesta hinge. Aga hing vajab salvimist." (lk 168)

Ellis Peters, "Püha Peetri laat". Tõlkinud Rein Saluri. Kupar, 1999