Ristik

Ristik (Trifolium L.) on liblikõieliste sugukonda kuuluv taimeperekond, kuhu kuulub umbes 300 liiki. Eesti looduses leidub tosin liiki, sagedamini esinevad valge ristik (Trifolium repens), aasristik (Trifolium pratense), keskmine ristik (Trifolium medium) ja kassiristik (Trifolium arvense).

Anne Pratt, "Aasristik" teosest Wild flowers (1857)

Susie Barstow Skelding, ristikukimp raamatust Flowers from sunlight and shade (1888)

Sigrid Kähler, "Aasristik ja metsporgand", 11. august 1893

Apollinari Goravski, "Õitsev ristikupõld" (1896)

Anthonore Christensen, "Virsiku ja ristiku õied" (1902)

Mary Emily Eaton, aasristik teosest Our State Flowers: The Floral Emblems Chosen by the Commonwealths (1917)

Emmy Thornam (1852-1935), "Korv põllulilledega", s.d.

Jacobus van Looy (1855-1930), "Õitsev ristik", s.d.

Proosa

• Hakkas justkui piinlik enda pärast: mina aina kibelen ja rabelen ja häbenen, aga teine inimene istub sellal ja loeb: "Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad..." Nagu poleks midagi juhtunudki! Aga tegelikult - mis siis ikka juhtus! Mingi pisike riidetüli, väike vihmatibutus, mokaotsast öeldud tere... Puhas tõde on see, et kodus õitseb varsti ristikhein - õitseb õrnaleheline, väikese linalaka õienutiga valge ristik, õitseb punane härjapea, mille vars on tugev ja lehed lopsakad, vanarohelised. Varsti hakkavad mesilased peret heitma ja isa käib õuel ringi tihedast mustast võrgust näokattega, käes suitsulõõts, millest tuleb kõduneva puu magusat peent lõhna...
  • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", (2021), lk 25-26

Luule

Nüüd õitswad kodus walged ristikheinad.
tuul mängib lillelõhnaga –
mu ümber sala laulwad waiksed leinad.

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune
wiib sinimetsa poole kaugele,
sääl kasekõne loob kui pilwi teele,
et kanda kojukutset minu meele.

• Ernst Enno, "Koju igatsus" kogust "Uued luuletused" (1909)

Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tahmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?

• Heiti Talvik, "Õhtulaul" kogust "Kohtupäev" (1937)

Siin ristikhein kasvas kui kodus,
kuid roosam ja rammusam näis;
metsloomi pikas rodus
kui koeri mu kannul käis!

"Kas pole see meie lehm Roosi,
kes kõnnib all elupuu?"
Kuid ingel, kes nuusutas roosi,
see ütles, et kes siis muu.

• Marie Under, "Taevaminek", rmt: "Eesti ballaad: antoloogia. XVII-XX sajand", koostanud Arne Merilai, 2003, lk 268

Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

• Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54

VALGE RISTIKHEIN EI KÜSI KÜLL MIDAGI
kui nemad aga küsivad kelle nimel
vastan ma valge ristikheina nimel

sõduritest jäid luud ja tinast pandlad
vaik kustutas ristid mändidelt
valge valge valge ristikhein

üks raag kolm lehte isa poeg ja püha vaim

• Jaan Kaplinski, "Valge ristikhein ei küsi küll midagi" kogus "Tolmust ja värvidest" (1967)

Tean: vaid tänamatu
julgeb kinke laita,
hõbevaagnat, õnnesoove täis...
Minu õnn
jäi angervaksa-aita,
kasvas kolmelehelisis
härjapäis.

• Leelo Tungal, "* Tean: vaid tänamatu" [1972], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 64

Mööda teed, ma näen, seal jookseb keegi,
lehvib juus kui kuldne keeris,
ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.

Võtab rõõm mind seal vastu,
mu juurde noorus astub...
Ja ees on nurm, kus lõhnab ristikhein.

• Heldur Karmo, "Kodu ja ristikhein" (lauluna Curly Putmani viisil, ilmus kogumikus "Laulge kaasa" 8/1968)

Sul on maa
Mul on muinasmaa

        Maast saab maaki
        ja maagist rauda
        ja rauast terast

        terasest — valget ristikheina

• Urve Karuks, "Terasest valget ristikheina", rmt: "Kodakondur", 1976

Talvise närvetusvoo
meis katkestab vürstlik ristik.
Naeru, me loitsu eest soo
poole põgeneb rästik.

• Paul-Eerik Rummo, "Aas" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 181

Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
/---/
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.

• Doris Kareva, "Puu all istudes" kogus "Salateadvus" (1983)

/---/
Üksik hobune öös laane varjus.
Ristikheinanurmel nuusib kuu.
Vaikset viisi vilistavat karjust
katusena kaitseb tammepuu.

Üksik hiid kesk põllukivist ringi.
Üksi igaüks ja siiski kaos.
Aimamatult öö seob ühte kingi.
Õitseb ristik hallis uduvoos.

• Katrin Tammik, "Öö" kogus "Nõiutud armastus" (1990), lk 45

/---/
Hingest ei saa kuidagi lahti
Vajame nii selgeltnägijaid kui ka
hadronite põrgatajat Vajame
CERN'i et imiteerida Suurt Pauku
Inimsüdameis on see juba toimunud

Mida teha valge ristikheina lõhnaga
Tuul mängitab lilli Mida peale hakata
kummeliga mis õitseb kodumurul
Mida teha harjumuspärase vaatega
taevast kui pea kuklasse ajad
Ma tahan CERN'i Ma tahan kildudeks
lendamist et tekiksid uued ühendid
Ma ei saa teada kas neist areneb elu
/---/

• Ene Mihkelson, "Tuleb hõrk niitpeente soonte aeg" kogus "Torn" (2010), lk 99