Kaer

Kaer ehk harilik kaer (Avena sativa) on kõrreliste sugukonda kuuluv üheaastane kultuurtaim ja teravili.

Kaer hilisantiigi õpetlase Pedanius Dioscoridese teose "De materia medica" VI sajandi koopias, nn Viini Dioscoridese käsikirjas

Karl Nordström, "Kaerapõld" (1885)

Rahvalaul

Oh sa vana valgõ jänes,
Koh sa eelä üüse ollit?
Poksa mõisah talli pääl!
Tulli maaha valgõt kaema,
Nipse-näpse kõtutävve,
Kesvä’ oll’ kuvvõkeerulitsõ.
Kaara katsakandilitsõ.

• "Valgõ jänes", seto rahvalaul

Proosa

• Rukis ütelnud külvajale: "Viska mind kas tuhka, küll ma kasvan, aga viska õigel ajal!" Oder arvanud: "Mulle ükskõik, viska kas ojasse!" Kaer ei ütelnud midagi, sellepärast külvatud teda kõige lahjemale maale.
  • Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", IX peatükk "Puud ja taimed"

• "Jõuate ometi lõpuks koju, armas härra," ütles Planchet.

"Ei, mu sõber," vastas musketär, "otse vastupidi, ma sõidan kõige kiiremas korras minema, see tähendab, ma tahan õhtust süüa, voodisse heita, viis tundi magada ja homme päevatõusul sadulasse hüpata. Kas mu hobusele on poolteistkordne toiduratsioon antud?"

"Kallis härra," vastas Planchet, "te teate ju, et teie hobune on minu maja ehteks, keda mu sellid päev otsa musutavad ja kellele nad mu suhkrut, mu pähkleid ja mu küpsiseid söödavad. Te küsite, kas ta on saanud oma kaeraratsiooni? Küsige pigem, kas ta pole saanud nii palju, et oleks sellest võinud juba kümme korda kärvata."

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 465

Luule

Rukkis võtab võimust luste,
odras nõgikatk,
kaeras lokkab kõige kiuste
vaid harakalatv.

• Janka Kupala, "Laul sünnimaast"

Veel kumas kõrvus hele naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.

• Heiti Talvik, "Tuut-tuut" kogust "Kohtupäev" (1937)

Õõtsub kaera käharduval lakal
õitsend ohakas kui pleekind pakal,
ristikheina eksind karikakar
rõõmsa näoga jälgib päikseteid.

• Milvi Seping, "Põlluteel" (1959), kogus "Heliseval sillal" (1961), lk 54

Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
/---/
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.

• Doris Kareva, "Puu all istudes" kogus "Salateadvus" (1983)

Vanasõnad

• Oma kari, oma kaer.
• Ega selg kaeru kasvata ega mees nahatäiest sure.
  • Eesti vanasõnad