Tänamatus
Proosa
muuda- 69. Hinge tänamatus on elusolendi teinud lõpmatult aplaks eluviisi vaheldusrikkuse suhtes.
- Epikuros, "Peamised arvamused. Ütlused". Tõlkinud Kaarina Rein. Akadeemia 5/2013, lk 771-781
- Tänamatus on alati üks nõrkuse liik. Ma pole veel näinud, et tublid inimesed oleksid olnud tänamatud.
- Johann Wolfgang Goethe, "Aforisme". Tõlkinud Mati Hint. Loomingu Raamatukogu 33/1974, lk 13
- [D'Artagnan:] Selle maailma vägevad on tänulikud ainult siis, kui paneme toime midagi võimatut. "Kui see oleks võimalik olnud, oleksime seda isegi teinud," ütlevad nad, ja neil on alati õigus. (lk 67)
- Äkki tuli tal [kuninganna Annal] uus mõte:
- "Olen tänamatu! Kakskümmend aastat olen lasknud unustuses hallitada sellel mehel, kellest ma oleksin pidanud tegema Prantsusmaa marssali. Minu amm külvas kulla, kõrgete kohtade ja hellitustega üle Concini, kes ta hukutas, kuningas tegi Vitry Prantsusmaa marssaliks tänuks ühe mõrva eest ja mina jätsin unustusse selle õilsa d'Artagnani, kes mu päästis!" (lk 492)
- "Pagana päralt, seda on ennegi nähtud, sõber Porthos, ja mulle tundub, et me osutasime kord Austria Annale teene, mis kuigi palju maha ei jää sellest, mis me tahame nüüd teha Charles I heaks, kuid see ei takistanud kuninganna Annal meid kahekümneks aastaks unustusse jätmast."
- "Aga kas te sellest hoolima ta kahetsete, d'Artagnan, et talle selle teene osutasite?" küsis Athos.
- "Ei, tõesõna, ei kahetse," vastas d'Artagnan, "ja ma tunnistan koguni, et oma kõige kibedamatel hetkedel leian ma sellest mälestusest lohutust."
- "Sellest näete, d'Artagnan, et valitsejad on sageli tänamatud, kuid jumal ei iialgi."
- "Kuulge, Athos," sõnas d'Artagnan, "ma usun, et kui kohtaksite siin maa peal kuradit ennast, oskaksite teda ümber pöörata ja viiksite ta endaga taevasse." (lk 596)
- "Teie - ja frondöör! Krahv de la Fère, kellegi Brousseli, kellegi Blancmesnili, kellegi Viole'i parteis! On see võimalik! Otsekui oleks teie proua ema olnud mõni väike ametnikunaine. Teie olete frondöör!"
- "Jah, mu armas härra," vastas Athos. "Tuli valida, kas Mazarin või Fronde. Kaalusin kaua neid kahte võimalust ja otsustasin lõpuks viimase kasuks. See on vähemalt prantsuskeelne sõna. Ja pealegi pole ma frondöör koos härra Brousseli, härra Blancmesnili ja härra Viole'iga, vaid koos härra de Beaufort'iga, härra de Bouilloniga ja härra d'Elbeufiga, koos printsidega, mitte aga parlamendieesistujatega, nõunikega ja kohtunikega. Ja muide, kas on siis nii väga meeldiv teenida härra kardinali? Vaadake seda akendeta seina, härra de Comminges. See kõneleb teile Mazarini tänulikkusest ilusaid asju." (lk 828)
- Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008
- Temas kobrutas viha, kiindumuse, kärsituse ja masenduse kummaline segu, mis mattis hinge. Ta tahtis Dickie't tappa. See mõte ei tulnud talle sugugi esimest korda pähe, kuid seni — kord või kaks või kolm — oli see olnud vaid vihast või pettumusest kihvatanud uid, uid, mis kohe kadus, jättes asemele häbi. Nüüd mängis Tom selle mõttega päris tükk aega, sest ta kavatses Dickie niikuinii maha jätta, järelikult polnud enam põhjust häbi tunda. Dickie'ga oli ta mööda pannud. Tom vihkas Dickie't, sest kust otsast ta asja ka ei arutanud, möödapanek ei olnud tema süü, seda polnud põhjustanud ükski tema tegu, vaid ainuüksi Dickie ebainimlik jonnakus. Ja armutu jõhkrus! Tom oli pakkunud Dickie'le sõprust, seltsi ja lugupidamist — kõike, mis tal oli pakkuda, aga Dickie oli vastanud tänamatuse ja koguni vaenulikkusega. Dickie tahtis temast lihtsalt lahti saada.
- Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 69
- Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
Draama
muuda
|
Amiens (laulab): Veel lõhu, talvetuul,
|
Blow, blow, thou winter wind,
|
Luule
muudaTean: vaid tänamatu
julgeb kinke laita,
hõbevaagnat, õnnesoove täis...
Minu õnn
jäi angervaksa-aita,
kasvas kolmelehelisis
härjapäis.
- Leelo Tungal, "* Tean: vaid tänamatu" [1972], rmt: "Täisminevik" (2007), lk 64