Enesehaletsus
Proosa
muuda- [Leukeemiast:] Ma kohe alguses otsustasin ära, et ma ei hakka halama ega lange enesehaletsusse. Ja seda hoiakut oli üllatavalt kerge hoida. Ma kogu aeg ootasin, millal see mats tuleb. Vahepeal oli väga valus ja kui keegi lahkub su kõrvalt voodist, kellega sa olid mitu nädalat sõbraks saanud. Et ühel hetkel see mats tuleb ja kaua sa siin õilmitsed. Siiamaani on välja kandnud. Praegu ei ole just väga mõnus periood. Olen küll üpris väsinud, aga vaim ei vaju ära.
- Jaak Johanson, intervjuu: Mihkel Kärmas, "Raske haigusega võitlev Jaak Johanson: tahaks ennast veel lauljana pildile tuua", ERR/ETV "Aasta säravaimad tähed", 24.12.2020
- Gusts meenutab praegu kõike üpris rahulikult, nii palju aega on mööda läinud sellest ajast, kui ta, Vilmaga abielus, öösiti näo seina poole pööras ja ennast haletses: küll seda, et ei olnud saanud võtta armastatud ja armastavat naist, pidi võtma selle, kelle vanemad olid talle määranud; küll seda, et oma isa ei lase tal talus peremees olla, hoiab ohjad enda käes ega lase lahti surmatunnini. Nüüd arvas ta, et sellised need noored on oma õiguse tagaajamisega ja tänamatusega, kas polnud tal kergem, kui isa kõik otsustas ja korraldas? Viimaks oli Gusts seda tajunud ja painutas end isa käe alla, mis juhtis kogu pere elu otsejoones nagu mööda künnivagu. (lk 12)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23