Hommikusöök

Hommikusöök on päeva esimene tähtsaim söögikord, millele järgnevad kõik ülejäänud tähtsaimad söögikorrad - kui just mitte alustada nende loendamist öistest külmkapikülastustest.

Amalia Lindegren, "Hommikusöök" (1866)
Émile Munier, "Hommikueine" (1880)
Sarah Purser, Le Petit Déjeuner (1881)
O. A. Hermansen, "Hommikulaua ääres" (1884)
Hanna Pauli, "Hommikueine aeg" (1887))
Annie Rose Laing (1869-1946), "Helensburghi hommikusöök", s.d.

ProosaRedigeeri

  • Ma olin rabatud, mäletan seda hästi, rabatud ja pisut heitunud meile pakutava hommikusöögi suurejoonelisusest. Seal oli tee, suures hõbedases teekeedunõus, samuti kohv, ja kuumuti peal olid tulikuumad munaroa- ja peekonivaagen ning veel kalavaagen peale nende. Samuti väike kurn keedetud mune erilises kuumust hoidvas anumas ja puder hõbekastrulis. Teisel serveerimislaual oli sinki ja suur käntsakas külma peekonit. Seal oli veel plaadikooke ja röstleiba ning hulganisti mitmesuguseid keedise-, marmelaadi- ja meepotte, kuna ühes servas seisid kuhjaga täis puuviljavaagnad. Minu meelest oli võõrastav, et Maxim, kes Itaalias ja Prantsusmaal ringi rännates oli söönud hommikuti vaid croissant'i ja puuvilju ning joonud tassi kohvi, võib kodus valida säärast hommikusööki, millest oleks jätkunud tosinale inimesele, ja seda ilmselt päevast päeva, aastast aastasse, nägemata selles midagi naeruväärset, pidamata seda raiskamiseks.


"Keskhommik paistab käes olevat," ütles ta, "ja ma arvan, et oleks enam-vähem õige aeg pruukosti võtta - kui meil peaks veel mingit pruukosti olema. Aga mulle tundub, et Smaugi paraadukseesine ei ole söömaajaks just kõige ohutum koht. Lähme kuhugi, kus saaksime natuke aega rahus istuda."
  • "Oh armas aeg!" nurises kääbik. "Jälle muudkui kõnni ja roni, ja ikka ilma pruukostita. Ei tea, kui palju hommikueineid ja teisi söögikordi meil seal selles ilges kellatus, ajatus augus vahele jäi."


Kõikjal nende ümber libisesid üle lainetava rohu varjud, sest päike tõusis. Lõõritavad preeriasirid sööstsid rohulainetest välja kõrgesse selgesse taevasse. Mõõtmatus sinas pea kohal triivisid sihitult väikesed pärlikarva pilved. Rohukõrtel kiikusid tillukesed linnud ja laulsid peene häälega. Papa nimetas neid lõolapsukesteks.
"Liiri-lõõri. lõolapsuke!" leelotas Laura. ״Liiri, linnuke!"
"Söö oma hommikusööki, Laura,“ käskis Mamma. "Sa pead oma kombeid jälgima, olgugi, et me oleme saja miili kaugusel mis tahes asustatud paigast."
Papa vaidles leebelt vastu: "Independence on kõigest neljakümne miili kaugusel, Caroline, ja kahtlemata on mõni naaber ka lähemal."
"Olgu siis nelikümmend miili," soostus Mamma. ״Aga nii või teisiti, pole viisakas laulda söögilauas. Või üldse süües," lisas ta juurde, sest neil ju polnud lauda. (lk 25-26)


  • Me lööme käed. Mina teen võimalikult vaheldusrikka ja toitva hommikueine. Tema sööb selle ära ega võta enne tilkagi. Tema teised söömakorrad püüan ma rahule jätta.
Eelmisel õhtul pannakse külma vette sulama supilusikatäis mett.
Hommikul juuakse kõigepealt ära meevesi, kohe pärast oksendamist.
Siis süüakse ära kaks klopitud muna, kuhu on segatud kahest apelsinist pressitud mahl.
Klaas piima.
Supitaldrikutäis puljongit.
Kruusitäis kakaod.
Kalamaksaõli, B-vitamiini, C-vitamiini, rauda, valgutablette.
See on Holy Breakfast. Püha Hommikusöömaaeg.
Pentti ütleb, et ma armastan teda seni, kuni teen talle Püha Hommikusöömaaega. Kuni ta nõustub selle ära sööma, armastab tema mind. (lk 94)


  • Väga tore oli järgmisel hommikul ärgata tohutus pehmes voodis - baldahhiinvoodis kroogitud siideesriiete vahel - ja läikiva mööbli keskel, milles päikesepaiste helkis vastu nagu tumedais peegleis. Ja hommikusöök oli kena, mitmesuguste toitudega, mida serveeriti piirituslampidel hõbenõudes: praetud sink, vorstid ja praetud munad, ning nii palju röstitud saia ja marmelaadi, kui süda soovis; mitte vaid puder ja õunad nagu tädi Emmeline'i juures. Oli teed, kohvi ja kuuma piima. Kõik eelistasid kuuma piima. (lk 17)


  • Wipulasara pakub meile tseilonipärast hommikueinet, mis on serveeritud madalale lauakesele. Joome teed kookosõiemeega, sööme võiga kaetud plaatleiba ja värskendame end suurepärase puuviljaga, mis valmib Tseiloni taeva päikese all: magusad ja mahlakad, kollase viljalihaga ananassid, pähklimaitsega banaanid ja kahvatuoranžid, suurte ploomide kujulised mangod, mille maitse meenutab maasikat, ananassi, üleküpsenud virsikut ja — petrooleumi ning mida ma kõigile teistele puuviljadele eelistan. Peale selle on siin veel mingi kookosest valmistatud omapärase maitsega meeleib ja hulk vürtse, mis annavad pärast sööki suule meeldiva lõhna. (lk 23-24)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Vanemad kohtlesid meid alati täiskasvanutena. Nad ei pidanud loenguid, kuid vastasid kõikidele meie küsimustele, ka lapsikutele. Nad ei kiirustanüd meie diskussioone tagant. Mõnikord võtsid jutuajamised tunde, tavaliselt seetõttu, et nii Craig kui mina armastasime vanemaid küsitleda kõikidel teemadel, millest me veel aru ei saanud. Kui veel väike olin, siis küsisime "miks inimesed tualetis käivad?" või "miks peab tööl käima?" ja siis tulistasime järgmisi küsimusi. Ühe mu esimesi sokraatilisi võite tõi isiklikust uudishimust ajendatud küsimus: "Miks peab hommikusöögiks mune sööma?" See viis meid vestluseni proteiinivajadustest, mille peale uurisin, kas ka maapähklivõi ei võiks valguallikana kirja minna, mis lõpuks, peale pikka debatti, muutis mu ema meelt munade osas, mis mulle niikuinii ei maitsenud. Teades, et olin selle õiguse auga välja teeninud, tegin järgmisel üheksal aastal endale alati hommikusöögiks ilusa suure moosi-maapähklivõisaia, söömata mitte ühtegi muna. (lk 37-38)

Allikata tsitaadidRedigeeri


KirjandusRedigeeri

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel