Kärnkonn

Proosa

Hävitav pilk tabas vaest Kentuki Lõvi. Köster tegi nii, nagu oleks talle viha pärast kärnkonn kurku läinud: esiti ei saanud mees muud kui: ok-ok. Siis tuli terve lause: "Ok sa kurivaim!" Poisikesed läksid laiali. Kes koju läks, läks koju, kes ööseks koolimajja jäi, läks klassi ja oli vait nagu hiirepoeg. Väljas möllas hirmus maru köstri näol ja Toots, saja-aastase tamme eest väljas, kaotas sellel päeval palju lehti ja oksi, kui juuksesalke tamme lehtede ja okstega võrrelda võiks.

Oskar Luts, "Kevade. Pildikesi koolipõlvest", 2006, lk 24

Nad kükitasid seal nagu kaks paksu pidalitõbist Buddhat, vahtisid mulle otsa ja neelatasid süüdlaslikult nagu kärnkonnadel ikka tavaks. /---/

Ema ja Spiro olid sahvris toiduvarusid üle vaatamas, kui ma sisse tuiskasin. Kärnkonni ülestõstetud kätel hoides palusin neid õhinal, et nad neid imetoredaid kahepaikseid ometi vaataksid. Seisin üsna Spiro lähedal, nii et kui ta ennast ümber pööras, vahtis ta kärnkonnale otse näkku. Spiro rullis kulmud kerkisid, silmad läksid jõlli, näonahk võttis roheka varjundi — sarnasus tema ja kärnkonna vahel oli üsnagi märgatav. Tirinud välja taskuräti, surus ta selle vastu suud, vaarus ebakindlal sammul verandale ja hakkas ägedasti öökima.

"Sa ei tohiks Spirole selliseid asju näidata, kallis," manitses mind ema. "Sa ju tead, et tal on nõrk magu."

Ma ütlesin, et olen küll täiesti teadlik Spiro nõrgast maost, aga ei kujutanud ette, et nii armsate olevuste nägemine talle nii halvasti mõjub. Mis neil viga on, küsisin ma hämmeldunult.

"Neil pole midagi viga, kallis, nad on armsakesed," vastas ema ja silmitses konni umbusklikult. "Nad lihtsalt ei meeldi just igaühele."

Kahvatu Spiro tatsas tagasi, pühkides taskurätiga otsaesist. Ma peitsin kärnkonnad kähku selja taha.

"Jumaluke, master Gerry," ütles ta kaeblikult, "miks sa mulle niisugused asjad näitavad? Ma vabandan, missis Durrell, et ma välja jooksnud, aga jumala ausõna, kui ma seda värdjat näinud, tulnud mul okse peale ja ma pidanud parem see teha väljas kui siin. Palun, master Gerry, enam kunagi ära neid näitavad."

Theodores uuris neid hetke ja võttis siis vestitaskust pintsetid. Ta läks aeda ja pööras mitu kivi ringi, kuni leidis suure niiske maksavärvi vihmaussi. Ta võttis ussi ettevaatlikult pintsettide vahele ja tuli verandale tagasi. Kärnkonnade kohal seistes pillas ta vingerdava vihmaussi kivipõrandale. Uss tõmbus algul lausa sõlme ja hakkas siis ennast aeglaselt lahti kerima. Lähemal istuv kärnkonn tõstis pea, pilgutas kiiresti silmi ja keeras ennast ussi poole. Vihmauss vingerdas edasi nagu jupp villast lõnga tulistel sütel. Kärnkonn ajas kaela õieli ja ta laiale näole ilmus erk huvi.

"Jahaa!" ütles Theodores ja naeris endale habemesse.

Vihmauss tegi endast tõmbleva kaheksa ja kärnkonn liikus õhinal ettepoole. Suur suu läks lahti, roosa keel lipsas välja ning uss kadus otsapidi kärnkonna suhu. Kärnkonn pani suu kinni ja rippuv vihmauss vingerdas meeleheitlikult. Konn seadis end rahulikult istuma ja hakkas ripnevat ussi vähehaaval koibade abil suhu toppima. Iga lükkamise juures neelatas ta vaevaliselt, surudes silmad kinni, nagu teeks neelamine talle piinavat valu. Vihmauss kadus aeglaselt, aga kindlalt paksude mokkade vahele, kuni lõpuks oli näha veel ainult tollipikkune, ikka veel vonklev sabaots.

"Hm," ütles Theodores lõbusalt, "mulle meeldib vaadata, kuidas nad seda teevad. Tead, nad meenutavad mulle neid mustkunstnikke, kes jardide kaupa värvilisi linte suust välja tirivad… ee… ainult muidugi vastupidi."

Kärnkonn pilgutas silmi, neelatas meeleheitlikult, ta silmad tõmbusid kissi ja viimane jupp vihmaussist kadus suhu.

"Huvitav oleks teada, kas neid saaks õpetada mõõku neelama?" ütles Theodores mõtlikult, silmad endal sädelemas. "Oleks põnev järele proovida."

Ta tõstis kärnkonnad ettevaatlikult üles ja pani nad karpi tagasi.

"Mõõgad ei tohiks muidugi teravad olla," ütles ta ennast püsti ajades ja taldadel kiikudes. "Kui mõõk on terav, võid oma kärnkonnale ühe augu juurde teha."

Gerald Durrell, "Minu pere ja muud loomad", tlk Piret Saluri ja Rein Saluri, 2007, lk 242–243

Vana kärnkonn astub oma roomavat sammu. Paneb esikäpa kaugele ette ja sirutab tagumist lestjalga, kuulatab suruvate sääskede suminat, piitsutab neid keelega, pungitab oma konnasilmi ja läheb ülimas rahus edasi.

Hiljuti sadas. Maantee on märg ja mustav. Hiline astuja jõuab teepeenrale, siis asfaldiäärele ja ikka sama aeglaselt edasi. Aga teekond on pikk, risti üle liiklusmagistraali.

Autosid vurab mööda; märg teekate sätendab. Väike kahepaikne heidab teele varju, mille madalalt langev valgus venitab kummaliseks koguks … Prauhh!

Harri Jõgisalu, "Maanteel", lk 35–38, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 36

"Me läksime natuke hoogu," ütles Niiske. "Me hakkasime natuke liiga loovalt mõtlema. Me tahtsime, et mangustid kirjakastides sigiksid, et nad hoiaksid ohjes madusid…"

Isand Vetinari ei öelnud midagi.

"Ee… kelle, ma tunnistan seda, me tõime kirjakastidesse, et nad vähendaksid kärnkonnade arvu…"

Isand Vetinari kordas end.

"Ee… ja need — tõsi ta on — panid meie töötajad kirjakastidesse, et nälkjate vastu võidelda…"

Isand Vetinari säilitas vaikimise.

"Ee… Aga nälkjad, pean ma ütlema, et olla meie vastu aus, said kirjakastidesse ise, nad tulid margiliimi sööma," lõpetas Niiske, avastades, et talle kipub naerupugin peale.

"Noh, vähemalt säästeti teid nälkjate viimisest kirjakastidesse," märkis isand Vetinari heatujuliselt. "Teie jutu järgi paistab tegu olevat juhtumiga, kus külma loogika asemel oleks tulnud kasutada kainet mõistust — sellises koguses, mida on näiteks tavalisel kanal."

Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 14–15

Veebruarikuus läks klassiuks lahti ning tema kirjandustundi astus sisse punases keebis kärnkonn. Tainase näoga. Jume nätske, juuksed hõredad. Naerukihinate raund. Pisikest kasvu mees lennutas lehviva keebi õlgadelt, kirjutas tahvlile kriidiga Denton Thrasher. Pigistas silmad kinni, ja kui need avas, oli näkku kätketud piin, käsivarred pikal, nagu kannaksid midagi rasket.
- Lauren Groff, "Moirad ja fuuriad", tlk Lauri Saaber, 2017, lk 28

Luule

muidugi arvad sa ära,
et see, mis mulle meelde tuleb
kui ma jälle näen
vaest suurt kärnkonna,
kes on nahaks sõidetud
asfaldi külge,
on luuletamine;
enne oli konn rasvasem,
aga praegu juba kuiv,
asfaldifaktuurne,
sügis on ka lähemal.

Maarja Kangro, "Kärnkonn" kogus "Must tomat" (2013), lk 27