Katoliiklane

Proosa muuda

"Täna suri ühes perekonnas seitsmes laps," helistas mulle ämm, kes oli vaga protestant ja eeskujulik ema.

"Kas te lasksite inimestele kaitsepookimisi teha?"

"Oh ei, doktor Hasenjäger on ära sõitnud ja isa teist arsti ei taha. Küll jumal aitab."

Mu ämm päris kord: "Kas teil, katoliiklastel, kehtivad samuti käsud: ära varasta, ära tapa, ära riku abielu?" Vastuseks kuulis ta: "Ei sugugi, meie usk käsib kõike seda teha." Seepärast ei imestanud ta sugugi, et katoliiklanna uskus rohkem kaitsepookimisse kui jumala abile. Rohkem imestama pani teda see, et katoliiklanna hakkas oma usu nimel tegutsema ning helistas Vladimir Stepanovitšile, kohtunikule.

"Vladimir Stepanovitš, V. mõisas surevad inimesed rõugetesse nagu kärbsed. Hoolitsege selle eest, et sinna kohe arst sõidab ja töölisi süstib. Muidu telegrafeerin kubernerile. Jah, te võite julgelt öelda, kes niisugust asja nõudis."

Kuberner oli vanajumal ise ning hullust austerlannast võis kõike oodata. Kahe sandarmi saatel ilmus arst mu äia mõisasse ning töölised, naised ja lapsed said kaitsesüste.

Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 109-110

[Hamish McRory kiri Francisele] Teine ühine keel on see, mida ma ei taha usuks nimetada, sest olen kogu elu olnud tõsimeelne katoliiklane, tegelikult kõike seda heaks kiitmata, millesse katoliiklane peaks uskuma. Niisiis ei või ma Sind siiralt usust kinni pidama õhutada. Ära seda aga ka unusta. Ära unusta seda keelt ja ärgu Sinust saagu üht neist õnnetusehunnikutest, kes millessegi ei usu. Kusagil on tundmatu tore maailm ja religioon on katse seda seletada. Õnnetuseks aga peab religioon selleks, et jõuda igaüheni, looma organisatsiooni ja andma teenistust tervele preestrite väele, ja mis kõige hullem: usku tuleb lihtsustada nõnda, et laiad rahvamassid selle omaks võtaksid ja seda mõistaksid. (lk 242)
[Francis ja Saraceni:] "Kas tahate öelda, et minust võiks saada vanade maalide restauraator?" küsis Francis.

"Kindlasti võiks teist restauraator saada, kui te koos minuga töötaksite. Ma näen aga, et te ei suhtu sellesse kui meelitusse; sellega antakse mõista, et teie anne pole esmaklassiline. Noh, te küsisite minu arvamust, ja selle te peate saama. Teie anne on tähelepanuväärne, ent mitte esmaklassiline."

"Mis puudub?"

"Puudu jääb teatud olulist energiat. Ei ole piisavalt sügavust. Sel maal ja mujalgi on palju lugupeetud kunstnikke, kes ei suuda iial joonistada nii hästi nagu teie ja kellel pole kindlasti nii terast silma nagu teil, nende töödes on aga isikupära, isegi kui see harjumata silmale toores ja rumal paistab. Neil on sügavust. Kas olete katoliiklane?"

"Noh, osalt vist jah."

"Oleksin pidanud taipama. Te peate olema kas tõeline katoliiklane või üldse mitte katoliiklane. Poolkatoliiklastest, nagu teisteski poolikutest inimestest, ei saa kunstnikku." (lk 253)

Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, Varrak 1999

Järgmisel hommikul kell üksteist sõidutati miss Valvona ja miss Taylor ratastoolides haigla kabelisse. Nendega tulid kaasa veel kolm mammit Maud Longi haiglast, kes ei olnud küll katoliiklased, aga keda sidusid mammi Barnacle'iga mitmesugused tunded, nagu armastus, põlgus, pahameel ja kaastunne.
- Muriel Spark, "Memento mori", rmt: "Memento mori. Miss Jean Brodie oma parimas eas", tlk Vilma Jürisalu, Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 99

Teil, ateistidel, on hea. Ainus mõõt kõigele on iseenda südametunnistus. Teie katoliiklikus Itaalias on kirik alati võidukas. Ja peale selle, midagi pole teha, läänes on kirik alati kokku kasvanud kultuuriga, Venemaal aga kultuuritusega. On ju naljakas: kultuursed itaalia ateistid - Umberto Eco, veel mingi paarkümmend tükki ja sina, isehakanud itaallanna, põlgavad kaasaegset katoliiklust, saades samal ajal imehästi aru, et kui see katoliiklus teie imetlustäratavast kultuurist välja kärpida, ei jää sellest midagi järele.
- Ljudmila Ulitskaja, "Daniel Stein, tõlkija", tlk Ilona Martson, Tallinn, Tänapäev, 2013, lk 458

Seejuures tuleks muidugi vahet teha alusprintsiipidel ning valikukohtadel (konkreetselt näiteks: homoseksuaalsete inimeste võrdõiguslus heterotega tuleneb samast alusprintsiipide tervikust, kust ka nt konservatiivsete katoliiklaste vabadus oma usku praktiseerida, nad ei tohi teineteist tühistada – st usklikud ei tohiks takistada samasooliste perede õigusi, nagu ei saa kirikut sundida sõlmima samasooliste abielusid /---/.
- Aare Pilv, "Nüansimeele kriis". Postimees, 17. jaanuar 2016