Kohtunik

ametnik, kes juhib kohtumenetlust

Kohtunik on inimene, kel on nagu pidukad riided: must pluus ja mustad püksid ja valge pluus selle musta pluusi all ja must lips. Peas tal midagi pole või on juuksed, aga see on siis ainuke asi. Ta ütleb sulle õigust ja kui ta seda ütleb, siis ta lööb käega kõvasti vastu lauda. Ja veel oskab ta ütelda: "Vaikust!"

Vallakohtunikud ja -kirjutaja Peningil (u. 1898)

Luule

muuda

Ei kohtunikku taha
Ma kaasaks omale:
Vist ikka õigust andma
Pean mina temale.

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39

Proosa

muuda
  • Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane poeg jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem karistus. Kui mees oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)


  • Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!
    37. a. instruktsioon: kümme – kakskümmend – mahalaskmine.
    43. a. instruktsioon: kakskümmend sunnitöödpoomine.
    45. a. instruktsioon: igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist (tööjõud kolmeks viisaastakuks).
    49. a instruktsioon: igale näole kakskümmend viis (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada kümme aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).



  • Minevikku taaselustades oleme vahel veendunud, et kirjutame vaid ajalugu, tegelikult aga mõtestame või püüame mõtestada minevikku oma nüüdse tegelikkuse taustal, sest tänane on peamine südametunnistuse hääl ning kohtunik. Minevik on seljataha jäänud ning läbi ja üle elatud, seega muutunud inimese vaimseks kogemuseks.


  • [Vimes:] "Me läheme Küünekisu külla. See on siit umbes kakskümmend miili ülesvoolu."
Willikins noogutas. "Täpselt nii, härra, kunagi elas seal Küünekisu suguvõsa, sealhulgas ka kõige tuntum nende seast, lord Justice Küünekisk, kes on kuulus selle poolest, et teatas, et pole kunagi võtnud arvesse ühegi süüaluse sõnu, kes kinnitas oma süütust, kuna "kurjategijad valetavad alati". Ühtlasi oli lord Küünekisk õnneliku kokkusattumuse tõttu Nöörivalmistajate ja Köiepunujate Heatahtliku Ühenduse Auväärne Eesistuja. Kui vähegi õnne on, ei näe me temasuguseid enam kunagi." (lk 190)


  • Teinud pärast pikka ootamist läbi kiire tõusu riigi kõrgeima, lordkantsleri ametini, millesse ta nimetati 1618. aastal, langes [Francis Bacon] juba 1621. aastal taas, süüdistatuna pistisevõtmises kohtunikuametis. Ehkki ta seejuures polnud väidetavalt oma aja standardi vastu eksinudki – pealegi ei olevat ta lasknud võetud meeleheal mõjutada oma otsuseid ning mõnel karmimal ajal võinuks see maksta talle elu –, tegi vaenulik parlament koostöös tõrksa, kuid oma nahka päästa ihkava kuningaga temast hoiatava näite ja saatis ta häbistatuna erru. Mõned päevad tuli tal veeta isegi Toweris.
Kuningas vabastas siiski oma endise lordkantsleri kiiresti vangistusest ja ka ruineeriva rahatrahvi maksmisest, olles juba eelnevalt soovitanud tal end süüdi tunnistada – hoiatava näitena teistele korrumpeerunud ametikandjaile. Bacon ise olevat oma hilisemas, salakirjas peetud päevikus sedastanud, et oli küll olnud oma poolsajandi kõige õiglasem kohtunik, aga parlament olevat ka teinud oma kõige õiglasema otsuse viimase 200 aasta kohta.


  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)


  • Kaks öist röövlit olid tuntud terves linnas, nad laamendasid tänavatel juba ammu nagu tahtsid, röövides ja tappes, ja neid ei puutunud keegi, kuna neist ühe isa töötas kohtunikuna.
Kohtunik oli lihase poja varastamise pärast kodunt minema peksnud, ning siis oli hukka läinud krants otsustanud isale häbi teha ja vangi kukkuda - mille peale ka kohtunik oleks oma auväärsest ametist minema kihutatud.
Kuid taadike ei soovinud tulusast kohast loobuda, sellepärast antigi korraldus kohtunikupoja vallatustest üldse mitte välja teha. Otsustati mitte alluda provokatsioonidele ja sihukest vigurivänta mitte kinni võtta.
Kus pole kohtunikku, seal käib ringi surm - ja surm koliski linna. Peksa saanud surid ilma kohtu ja juurdluseta kas tänaval või kuulsas Paradiisi metsas. Kõik kartsid tõtt otsida, keegi ei kaevanud röövimise ja rüüstamise pärast, sest just kaebajaid endid arreteeritigi ja viidi linnast kuskile ära. (lk 135)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel