Kohtunik

Kohtunik on inimene, kel on nagu pidukad riided: must pluus ja mustad püksid ja valge pluus selle musta pluusi all ja must lips. Peas tal midagi pole või on juuksed, aga see on siis ainuke asi. Ta ütleb sulle õigust ja kui ta seda ütleb, siis ta lööb käega kõvasti vastu lauda. Ja veel oskab ta ütelda: "Vaikust!"

Vallakohtunikud ja -kirjutaja Peningil (u. 1898)

ProosaRedigeeri

  • Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane poeg jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem karistus. Kui mees oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda. (lk 29)
  • Ega kohtunik polegi see, kes kohut mõistab – kohtunik võtab ainult palka vastu, kohut mõistab instruktsioon!
    37. a. instruktsioon: kümme – kakskümmend – mahalaskmine.
    43. a. instruktsioon: kakskümmend sunnitööd – poomine.
    45. a. instruktsioon: igale näole kümme pluss viis aastat kodanikuõigustest ilmajätmist (tööjõud kolmeks viisaastakuks).
    49. a instruktsioon: igale näole kakskümmend viis (ja nii võis tõeline spioon – Schultz, Berliin, 1948 – saada kümme aastat, aga Günther Waschkan, kes polnud iial spioon olnud – kakskümmend viis (sest see oli laine, 1949. aasta).
    • "Gulagi arhipelaag", I osa, tlk Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, 1990, lk 236


  • Minevikku taaselustades oleme vahel veendunud, et kirjutame vaid ajalugu, tegelikult aga mõtestame või püüame mõtestada minevikku oma nüüdse tegelikkuse taustal, sest tänane on peamine südametunnistuse hääl ning kohtunik. Minevik on seljataha jäänud ning läbi ja üle elatud, seega muutunud inimese vaimseks kogemuseks.


  • Teinud pärast pikka ootamist läbi kiire tõusu riigi kõrgeima, lordkantsleri ametini, millesse ta nimetati 1618. aastal, langes [Francis Bacon] juba 1621. aastal taas, süüdistatuna pistisevõtmises kohtunikuametis. Ehkki ta seejuures polnud väidetavalt oma aja standardi vastu eksinudki – pealegi ei olevat ta lasknud võetud meeleheal mõjutada oma otsuseid ning mõnel karmimal ajal võinuks see maksta talle elu –, tegi vaenulik parlament koostöös tõrksa, kuid oma nahka päästa ihkava kuningaga temast hoiatava näite ja saatis ta häbistatuna erru. Mõned päevad tuli tal veeta isegi Toweris.
Kuningas vabastas siiski oma endise lordkantsleri kiiresti vangistusest ja ka ruineeriva rahatrahvi maksmisest, olles juba eelnevalt soovitanud tal end süüdi tunnistada – hoiatava näitena teistele korrumpeerunud ametikandjaile. Bacon ise olevat oma hilisemas, salakirjas peetud päevikus sedastanud, et oli küll olnud oma poolsajandi kõige õiglasem kohtunik, aga parlament olevat ka teinud oma kõige õiglasema otsuse viimase 200 aasta kohta.


  • Ei ole mina oma ema ja isa kohtumõistja. Igaüks elab oma elu iseviisi ja oma tõekspidamiste järgi. Kui ema ei suutnud isa joomist ohjata ega suutnud talle selgeks teha, et nad prooviksid kas või üks-kaks kuud kehvemalt süüa, et pääseda sinise vihiku orjusest - sularahaga makstes mõtled juba, kui palju mida osta -, oli see ema valik, mitte minu. Ja kuigi ma ei tüki hindama oma vanemate elu, hiilib minusse jälle see vana pelutav tunne, et võib-olla teen neile siiski liiga. Et ma ei tohi minevikku tuua päevavalguse kätte, mida mu kallid surnud ei talu. Et ma peaksin nad rahule jätma. Aga kas see oleks siis parem, kui ma teeksin nad olematuks, just nagu poleks neid olemas olnudki. Või oleksid surnud noorelt, nii nagu vanaema ja vanaisa kolmas laps Elmar, kes elas vaid paar kuud. (lk 21)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel