Luuraja

Proosa

Kogu meie rahvas, väikesest vanani, ootab ja nõuab ühte: reeturid ja spioonid, kes müüsid vaenlasele maha meie kodumaa, lasta maha nagu roojased koerad. Nõuab meie rahvas üht: litsuge laiaks neetud kõnts!
Möödub aeg. Vihatud reeturite hauad kasvavad täis umbrohtu ja karuohakat, kaetuna ausate nõukogude inimeste, kogu nõukogude rahva igavese põlgusega.
- Andrei Võšinski, kõne kolmandal Moskva protsessil

Sama kehtib kaitseväelaste, diplomaatide kohta, võibolla elu kohta laiemalt. Et meil on palju sõpru ja lähedasi, aga kui olukord muutub kriitiliseks – kui palju neist alles jääb? Ja kui olukord muutub väga kriitiliseks, siis võimalik, et ongi väga piiratud seltskond. Nii et jah, Eesti ohvitserid, Eesti diplomaadid, ka Eesti luurajad – see ongi nende töö [Eesti eest] seista.
- Tiit Aleksejev, intervjuu 1939. aasta teemalise Eesti spioonidraama "O2" teemal: Toomas Sildam, "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna" ERR, 09.10.2020

[Mrs. Dean:] "Oh Heathcliff, nüüd sa teed ennast küll viletsaks! Tule peegli juurde, las ma näitan sulle, mida sa peaksid soovima. Kas sa näed neid kahte kortsu silmade vahel ja neid tihedaid kulme, mis kaare asemel keskelt allapoole vajuvad, ja kaht musta vaenlast siin, kes on end nii sügavale peitnud ega ava iial julgelt oma aknaid, vaid luuravad välkudes nende taga nagu kuradi salakuulajad? Püüa õppida tasandama neid süngeid kortse ja tõstma avameelselt laugusid ning muuda need vaenlased usaldavateks, süütuteks ingliteks, kes ei kahtlusta midagi ja kes näevad alati kõikjal sõpru, kui nad just vaenlasi ei kohta. Ära mana oma näole tigeda krantsi ilmet, kes teab, et hoobid, mis ta saab, on tema palk, ja kes ikkagi vihkab nii tervet maailma kui ka lööjat selle pärast, mis ta kannatab." (lk 56)
- Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974

Pahinal pageb klaasi tagant mütsak varblasi, kes on seal kogu aeg pealt vaadanud. Jultunult, häbitult, põnevusega. Tuule külvatud salakuulajad, terved piilurite salgad! Vurtsti! õhku ja tulevad uued. Vurtsti! õhku ja uued. Lärmakalt paiskavad nad üle valge talvetaeva oma delikaatse teate. (lk 8)
- Asta Põldmäe, "Demiurg", rmt: "Linnadealune muld", 1989