Raimond Kaugver

Raimond Kaugver (25. veebruar 1926 – 24. jaanuar 1992) oli eesti kirjanik.

Raimond Kaugveri haud

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

"Disko"

Leheküljenumbrid on antud raamatu "Disko" (Tallinn: Eesti Raamat, 1982) järgi.

• Oma kolmeteistkümnendas raamatus jälgib autor ühe maakooli igapäevast elu, mille kujutamise kaudu on toodud tähelepanu keskpunti meie koolielu aktuaalsed, lahendamist ootavaid probleeme. Pearõhk on õpetajate isiksuste vaatlusel – oleneb ju noorsoo eetiline ja vaimne kujunemine suurel määral just õpetajaist. (lk 280, teose tutvustus impressumis)

• Surmaga on nagu külalisega, keda sa võid isegi kogu aeg ukse poole vaadates oodata, kes aga koputab just siis, kui sa tema tuleku oled viivuks unustanud ja millelegi muule mõtled. (lk 25)

• Kas me ei teegi mõnikord väga suurt ja sageli parandamatut viga just sellega, et näeme neis inimesehakatistes ainult õpilasi, aga mitte seda, et nad on just i n i m e s e hakatised? Et need on tulevased isiksused, kelle väljakujundamine eest me väga suurel määral vastutame? Kas me mõtleme üldse sellele, et meie käitumise kaudu, meie suhtumise kaudu moodustub neil pikkamööda maailmapilt – pilt sellest maailmast, mis neid kooli lõpetamise järel ootab? (lk 56)

• Kõigist polütehnilise instituudi lõpetanuist ei saa insenere, kõigist kunstiinstituudi lõpetanuist ei saa kunstnikke. Ka igast kutsekooli lõpetanust ei tule korralikku oskustöölist... Sellisel juhul antakse neile inimestele teine töö, mis vastab nende tegelikule kvalifikatsioonile ja eeldustele. Aga pedagoogiks näikse kõlbavat igaüks, kes aga suurkooli ukse enda taga kinni paneb. Ikka kohe suunamine kätte ja kooli, lapsi õpetama ja kasvatama... (lk 76-77)

• Tõsi, ka autori looming kasvab tal vahel üle pea, kuid hoopis teises ja üldsegi mitte kadestamisväärses mõttes … Ja äkki tunneb ta ennast tõelise hädavaresena, kellel iialgi miski niiviisi välja ei tule, nagu ta tahaks. Ehk nagu luuletaja ütleb:

"Ükskõik, kuis ka katsud ja kavaldad,

ikka see tuleb, mis sa ei taha,

ole tõrges või kuulekust avalda,

pisti õiget või võltsitud raha…

Kurtmine ja halisemine on siiski mõttetu. Elu on autorile õpetanud sedagi kurba tõde, et kõik hädavaresed peavad nimelt o m a  draamat Suureks Draamaks — aga tegelikult pole nende endi ega nende draamaga asja kellelgi ei taevas ega maa peal. Ja autor trööstib ennast paratamatusega, mille talle aastaid tagasi meeldiva delikaatsusega tegi selgeks sõber ja kolleeg Boris Kabur:

"Mis aastal sa, Kaugver, sündinud oled?"

"1926-ndal."

"Jah, see oli üldse halb aasta …" (lk 83)

• Imelik asi see surm, mõtles ta. Teame kõik, et oleme surelikud, aga ometi elame nii, nagu kestaks meie elu igavesti. Ainult teist omasugust kirstus nähes võpatame viivuks paigale ja meile tuleb meelde, et kunagi näevad teised seal meid. Hullusti organiseerimatult ja aru pidamata möödub inimese elu. Me teame ju, et meile on antud seitsekümmend, maksimaalselt kaheksakümmend aastat. Kui kõik h ä s t i läheb. Kui meid ei raba jalust haigus või ei pühi maapinnalt mõni looduse või inimese vallapäästetud katastroof. Kas me ei võiks sellel teadlikult mõelda, endale aru anda, mida me nende seitsme-kaheksakümne aasta jooksul jõuame ja suudame? Ja sellele tuginedes oma elu tühje minuteid ja tunde miinimumini vähendada? Ei vist. Kas või sellepärast mitte, et elu naerab alati välja kõik meie plaanid. Mida konkreetsemalt me midagi ette plaanime, seda kindlam võib olla, et mingi ettenägematu asjaolu kõik plaanid uppi lööb. Ning piisab paarist selletaolisest kogemusest, et me hakkame juba selle õigustuse taha pugemagi: milleks kavatsused, milleks plaanid – nagu nii läheb kõik teisiti! Ja elamegi oma linnukeseelu. (lk 88)

• "Kui amet ei istu, peab teise valima," vastas Lea Mandel. "Aga kui teist ametit ei taheta, siis tuleb ära kannatada ja oma tööd südamega teha."
  "Südagi kulub, kui teda lakkamatult koormata," oli Aksel endiselt heatahtlik.
  "Siis ongi aeg ametit vahetada. Kulunud südamega ei ole õigust ühtki tööd teha, laste tegelemine on aga lausa keelatud." (lk 153)

• [...] oma naise või oma mehe vastu ollakse ikka teistmoodi kui võõrastega suheldes. Üks inimlikke rumalusi ongi see, et võõraste vastu ollakse hea ja helde, omade vastu aga kitsi ja paha. Kas meil on see kunagise orja- ja kehvikupõlve pärandus – vajadus võõraste ees oma kümne küünega kokkukraabitud varaga praalida, seda isegi kergel käel lendu lasta? (lk 160)

"Vana mees tahab koju"

Leheküljenumbrid on antud raamatu "Vana mees tahab koju" (Tallinn: Eesti Raamat, 1985) järgi.

• Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel, sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

• Nojah, armastus, mis sa teed. Armastus võib tappa ja võib surmast päästa, elu nahka panna ja ilusaks teha. Või kumbagi kordamööda: enne tapab, pärast päästab.
  • lk 8

• "Inimeses," ütles Simmo, "on õnn ja õnnetus, hea ja halb niisama läbisegi nagu kaevanduseinast umbropsu väljalõhutud kivihunnikus väärtuslik põlevkivi ja aheraine. Alles siis, kui saatus või juhus või kurat ise teab kes seda hunnikut töötlema hakkab, eralduvad need ained üksteisest ja siis võib öelda, kas oli tegemist õnnestunud lõhkamisega või läks see nihu. Või täpsemalt, alles siis selgub, kui palju oli tolles hunnikus seda, mis elu soojendab, ja seda, mis teda risustab."
  • lk 16

• Sõjas ei tapeta. Sõjas on teisiti – sõjas sõditakse eks?
  • lk 28

• Vaat niisugune imelik lugu on sellega, kui sa kellegi surmas süüdi oled. Kas või süütult, aga ikkagi süüdi. Kui ma poleks, kui ma oleks ja nii edasi. Kõige rängemalt nuhtleb inimest ikkagi tema enda südametunnistus... Meil kaevandusrajoonis sõitis üks autojuht oma poja surnuks. Hakkas pärast lõunat kodus hoovist välja tagurdama, viieaastane poeg jooksis otse auto taha ja jäi ratta alla... Kohus oli tormiline, saal rahvast puupüsti täis. Autojuht mõisteti õigeks, aga mulle jäi meelde, mida kohtunik ütles: see just ongi kõige raskem karistus. Kui mees oleks mõne aasta kinni istunud, oleks ta ehk võinud tunda, et on oma tegu kas või natukenegi lunastanud, aga elada sealsamas edasi, näha iga päev s e d a kohta, vaadata iga päev oma poja emale silma – rängemat karistust on vist tõesti võimatu välja mõelda.
  • lk 29

• "Miks te mulle ei rääkinud, milles asi?" – Pigistasin huuled kokku, tundsin raevu ja kohutavat piinlikkust korraga. Nagu koolipoiss, kes on inetu teoga hakkama saanud ja salgab viimase võimaluseni, kuni talle faktid näkku heidetakse.
  • lk 30

• Oli süüdi, ei olnud süüdi... Tema seisukohast pole sellel ju enam absoluutselt mingit tähtsust, süü ja süütus jääb ikkagi elavate probleemiks. Simmo ütles, et näeb toda meest, kelle ta eksikombel maha laskis, unes veel praegugi, paarkümmend aastat hiljem. Jah, on tundeid, mis kunagi ei kao jälgi jätmata, ja süütunne on ilmselt üks neist.
  • lk 32

• Tõsi, praegusel juhul pole mina ise küll milleski süüdi. Või siiski? Veiko on poisikesest peale minu kõrval autos istunud ja näinud, kuidas minagi – vahel päris tarbetult! – lubatud kiirusenormi olen ületanud, teisigi liikluseeskirju ignoreerinud, kui kedagi nägemas polnud. Kas selles ei olegi minu süü? Kas pole ma tahtmatult kujundanud temas suhtumist, et eeskirju ja norme tuleb austada ainult siis, kui keegi pealt vaatab, kui on oht vahele jääda?
  • lk 32

• "Arvad? Ma ei tea kas see siiski sobib..." – Issand küll. Kas sobib. Millal me ükskord saame omavahel lahti ogarast muretsemisest selle üle, kas miski sobib või ei, millal me lakkame pead valutamast selle üle, mida teised ütlevad või mõtlevad? Me elame ju oma elu, elame teineteise ja enda jaoks, mitte teistele demonstreerimiseks.
  • lk 33

• "Ütle, kas sul... kas teil seal... üldse kahtlusi ei tekkinud? Kas te tõepoolest hetkegi kõhklemata uskusite...?" – Simmo vaatas mulle teravalt silma. "Ei, nii lihtne see ka ei olnud. Kui keegi väidab, et tal kordagi ühtki kahtlusevarju ei tekkinud, siis ma arvan, et ta valetab. Mõtlev inimene ei saa pimesi uskuda. Aga ta ei saa ka jalamaid värvi vahetada nagu kameeleon, kui tema isiklikku nahka miski ähvardab. Idee pole ju selles süüdi, kui keegi teda kas meelega või kogemata valesti tõlgendab. Praegu räägib kogu maailma rahust, aga ka rahu eest võitlemise sildi all on tehtud igasuguseid tegusid. Kas need suudavad vähendada rahu enda väärtust? Muidugi mitte."
  • lk 36

• Esineb olukordi, mil kõrvalistel isikutel tuleb lahkuda. Sellega on nagu telefonikõnedega. Olen sadu kordi näinud, kuidas nii mehed kui naised lähedase inimesega telefoni teel rääkides peaaegu silmapilk unustavad, et ruumis on veel teisigi, kellel kaugeltki pole tarvis kõiki perekondlikke üksikasju kuulda. Niisugune sunnitud pealtkuulamine on piinlik, aga sageli istuvad need kõrvalised inimesed nagu lummatult oma kohal edasi: nad otsekui kardavad nüüd välja minnes kõnelejat eksitada, teda sellest pealtkuulamisest teadlikuks teha. Ei, kaduda tuleb õigel ajal.
  • lk 36-37

• Imelik on see haigla elu, mõtlesin. Olen ise varem oma sõpru ja tuutavaid vaatamas käinud, alati sai haiglasse sisenetud mingi ängistustungdega, palatis püütud vaikselt rääkida, enamjagu üpris tõsine oldud või siis kunstlikult üritatud tõsta teise tuju, mis pidi ju kõigi loogikareeglite järgi olema halb ning rusutud – seda halvem ja rusutum, mida raskem oli inimest tabanud haigus. Siin me nüüd lamasime ise: kolm meest on kaotanud jala, Kuivik käib juba kakskümmend aastat oma haavandites ja paisetes jalgadega haiglate vahet, miilitsavolinikul on mõlemad jalad kubemest kandadeni lõhki lõigatud ja mul endal tohutu pikad haavad kõhus. Aga kui keegi neist südamlikest ja osavõtlikest naistest, kes meid külastamas ja lohutamas käivad, näeks meid omavahel, ei usuks ta vist oma silmi. Lõõpi, aasimist ja anekdoote, lagisevat naeru kuuleb meil igatahes sada korda rohkem kui kaeblemist ja ohkeid. Ausõna, kui meie naised teaksid, võib-olla ei ruttaks nad nii püüdlikult ja ohvrimeelselt meid külastama, ei tassiks meile siia head ja paremat kokku, ei loobuks paljudest huvitavatest käikudest meie heaks...
  • lk 49

"Kas ema südant tunned sa?"

Leheküljenumbrid on antud raamatu "Kas ema südant tunned sa?" (Tallinn: Eesti Raamat, 1988) järgi.

• Romaan käsitleb vanemate ja laste suhteid. Kust algab allakäigutrepp, millele on astunud teoses üks peategelasi 16-aastane Birgit ja tema semud? Kust tulevad Sindi ja Kaagvere erikooli kasvandikud? Paljude võimalike vastuste hulgast on autori tähelepanu keskmes vanemate egoism oma mitmekesistes, paiguti vastandlikeski avaldumisvormides.

• Palavikuline huvi millegi vastu kasvab alati pöördvõrdeliselt selle asja kättesaadavusega.
  • lk 43

• ... kergem on varjata sinist silma kui ühe mehe ja naise suhteid.
  • lk 208

• "Ma vihkan teda!" Selgemat vastust ei saanud ollagi. Esimese armastuse lüüasaamine on hirmus, sinu eas arvatakse, et inimene võib eksida ükskõik milles, aga mitte armastuses. Eksitakse, Birgit. Koledasti eksitakse. Hirmus valus on. Aga elatakse edasi.
  • lk 218, 219

• Direktor oli niisugust korda kehtestades rõhutanud, et kool peab inimestes kasvatama usaldust üksteise vastu. "Mis pedagoogid me oleme, kui me keerame õpilaste nina ees kõik uksed lukku ja ütleme neile seega näkku, et me ei usalda neid?" oli ta õpetajate protestihäälte puhul pahaselt öelnud. "See on ju seesama mis otseselt välja ütleda: ärge uskuge meie ilusaid sõnu inimväärikusest ja õilsusest, pidage meeles, et elus ei tohi kedagi usaldada!" [...] Ja ennäe – hoolimata õpetajate ennustustest ei juhtunud midagi, riidehoiust ei läinud ükski asi kaduma. Iseenesest kasutas direktor ju ammutuntud psühholoogilist efekti: kui sa kardad, et keegi võiks sulle avalikult midagi halba teha, siis paku talle vabatahtlikult ja avalikult selleks võimalus – ja ta ei tee, nii odav lahendus ei anna talle rahuldust.
  • lk 230

• Kividega pilduda on kerge, aga vaadake ette, et teil ei tule neid igale poole ja igaühe pihta pillutud kive lõpuks endal hakata kokku korjama...
  • lk 234

• "Miksid" ei aita üheski olukorras, tuleb endale olukorrast aru anda ja valida õige talitusviis. Õige? Milline oli praegusel puhul see õige? Kerge on teisi õpetada, noomida ja juhendada. "Andke endale aru ja valige õige tee." Aga kusagil pole lauale ritta laotud mitmesuguseid teid ega talitusviise, et siruta ainult käsi ja vali. Need viisid tuleb endal leida, endal välja mõelda. Alati ei tuldagi sellega toime. Ja siis käib plahvatus, midagi hävib, keegi saab hukka. Järelejääjatel on hea valmis faktide seas sorida ja nämmutada: ta oleks pidanud seda tegema, ta oleks pidanud teist tegema. Kohut mõistavad alati ellujäänud ja kõrvalseisjad, nii on see olnud aegade algusest peale. Sest n e n d e l on käes materjalid, mille põhjal asja arutada ning otsust teha. Keerisesse sattunul pole mingeid valmis materjale, mingeid kogemusi, ta haarab umbäkki kinni esimesest pihkupuutunud abinõust, mis näib talle pääsu tõotavat. Kas või pääsu olematusse, kui olemine tundub absoluutselt võimatu...
  • lk 236

• ... pigem tuletad sa meelde näitlejat halvast näidendist, kes käib kogu aeg silmaklappidega ringi. Kõigil, ka publikul, on ammu selge, milles asi, ainult temal ei ole, tema sumab ikka teadmatues ja ahastab selle teadmatuse üle.
  • lk 238

• Me kontrollime küll laste õppimist ja käitumist, aga haruharva õnnestub meil tungida nii sügavale nende tundemaailma, et osata seda õigeti hinnata, et hoiduda seda kas või kogemata traumeerimast. Kas see üldse huvitabki meid tegelikult? Me oleme täiesti rahuldatud, kui meie laps on ilus, tark ja käitub igati m e i e poolt omaksvõetud normide kohaselt. Me hakkame tema sisemaailma vastu tõsisemat huvi tundma alles siis, kui juhtuvad nendest normidest kõrvalekaldumised, tekivad konfliktisituatsioonid, probleemid ja raskused. Ja unustame, et ükski muutus ei toimu üleöö, meile täna jahmatust ja peavalu valmistavad teod peavad olema juba ammu lapse hinges käärinud, enda tulekut ette valmistanud. Kangelaseks ja kurjategijaks ei saada mingi taevast või põrgust pähetorgatud esimese impulsi, esimese afekti mõjul, vaid see on kauaaegse protsessi tagajärg.
  • lk 239, 240

• Teie, mehed, olete pehmelt öeldes veidrad. Kui on vaja kuulirahe all kedagi päästma joosta või karuga rinnutsi kokku minna, siis te ei karda, tormate või pea ees hädaohtu. Aga kui te peate midagi sisuliselt hoopis vähem ohtlikku omaks võtma või üles tunnistama, siis värisete ja pabistate, püüate ennast ikka ja jälle valega päästa, kas või seekord, kas või mõneks ajaks.
  • lk 243

• Lõplik otsus tuleb loomulikult teha igaühel endal, aga tee selleni on üksinda läbikäimiseks tihti liiga pikk, liiga käänuline, eksimisvõimalusi liiga palju. Isegi omaenda mõtted on vahel vaja kõvasti väljaöelduna kuulda, et märgata nende õigsust või ekslikkust – rääkimata siis oponendi tarvilikkusest.
  • lk 243

"Postuumselt rehabiliteeritud"

Leheküljenumbrid on antud raamatu "Postuumselt rehabiliteeritud" (Tallinn: Eesti Raamat, 1990) järgi.

• Romaani sündmustik algab Siberi laagri poole sõitvas tapirongis. Surev poliitvang teeb oma kaaslastele ettepaneku nimed ära vahetada: seeläbi saaks ellujääja, pikaks ajaks kinnimõistetud Verner Kivistik, palju varem vabadusse. Vahetus saabki teoks ja edasises ongi jälgitud Verner Kivistiku elu võõra nime all.

• Ja nii kummaline kui see ka polnud, siin laua taga taipas Verner esimest korda, et inimene ei saa midagi teha ainult endale ja enda pärast. Kuna ta on loendamatute nähtamatute sidemetega seotud, toob iga tema samm rõõmu või kannatusi teistelegi. Inimene ei saa isegi omaenda elunatukese üle ise otsustada, ka see mõjutab paljusid inimesi, viskab nende elule varju, muudab nende saatust.
  • lk 166

• Mis ajad need on, mis sünnitavad niisuguseid inimesi ja niisuguseid tegusid? Mis inimesed need on, kes sünnitavad niisuguseid aegu? Kas võib kindel olla, et need ajad ja need teod enam iialgi ei kordu?
  • lk 167