Boris Kabur

Boris Kabur (aastani 1936 Boris Baigunov; 15. september 1917 Tallinn – 28. jaanuar 2002 Tartu) oli eesti kirjanik, tõlkija ja konstruktor-leiutaja.

"Kosmose rannavetes"

Tsitaadid väljaandest: Boris Kabur, "Kosmose rannavetes", Tallinn: Eesti Raamat, 1966

1.

[Ines:] "Ma ei ole sugugi kindel, et Suure Kosmose läveltki midagi pöörettekitavat leitakse … Sul on ilmaasjata nina vingus, Jaan!"

"Võimalus sealt leida on ikka pisut suurem kui tee ääres siit Pärnu," vastas Jaan lohutamatult.

Sее ärritas Inest. Mis ta õieti tahab?

"Noh, siis võta lõpuks aru pähe ja anna eksam ära. Tee kordki elus seda, mida vaja."

"Mida vaja!" osatas Jaan. "Vaja on teha seda, mida inimene tahab!"

"Aga nähtavasti ei tea sa isegi, mida tahad!"

"Ja sina tead!"

"Ma olen seda alati teadnud!"

"Oi lapsuke, lapsuke! Inimene, kes alati teab, mida ta tahab, teab kõik. See on küsimuste küsimus!"

"Cogito, ergo Cartesius sum! Mõtlen, järelikult olen Cartesius. Kahekümne neljandal sajandil endale niisuguseid targutusi lubada — häbi peaks sul olema. Täiskasvanud inimene! Ah, õigus, sa ei ole veel seda!"

Selline näägutav toon ulatus noortel veel sinna aega, kui nad naabrilastena teineteist osatasid: "Ise oled tagurlane!" See oli püsinud algkursuse kemplemistes, keskkursuse narritamistes ja saanud harjumuseks kõrgema kursuse aastail Pärnus, kuhu Jaan kodukommuuni ühe andekama õpilasena elektroonikat õppima oli saadetud ja kuhu Ines talle paar aastat hiljem ema tapva hoolitsuse eest järele põgenes, või õigemini "laskis end kõige julmemal kombel ära röövida", nagu ema tuttavaile sündmust ahastavalt valgustas, sest ilma Jaani otsustava vahelesegamiseta poleks Ines suutnud ennast kodusest armastuseterrorist päästa. (lk 7)

[Vana Romantik:] "Teie eale on iseloomustav eelnevate põlvkondade saavutuste alahindamine, sest seda suurematena paistavad tänapäeva teod." (lk 11-12)

2.

Ausalt öeldes oli materjal tema jaoks raske, kuid ta uuris seda õhinaga, millist polnud veel varem tundnud.

Pärastlõunal asja kallale asudes oli ta pidanud peaaegu juba loobumisvõidu andma. "Adamsi pärand" oli laetud surnud keeltes! Ühest, inglise keelest, sai tõlkemasin kergesti jagu. Ülejäänud teksti kohta aga tunnistas avameelselt: "Ei mõista." Samasuguse vastuse andis ka keskraamatukogu tõlk. See pani juba imestama, mis keel niisugune võis olla, millele terves Mükeene kommuunis ühegi masina hammas peale ei hakanud. Viimaks hankis teateautomaat Addis Abeba indo-euroopa keelte instituudist tõlke koos seletusega, et see oli tehtud afrikaansist, keelest, mida kõneles kunagi käputäis koloniste Lõuna-Aafrikas.

Jaan oli siis asunud teksti puurima. Ja juba esimestest lausetest peale tundis, et ta ei pane seda enne käest, kui on viimase rea lõpetanud, nõudku see mistahes vaeva.

"Olen otsekui kahe tule vahele seatud," alustas jutustust mees — aga võib-olla ka naine —, kes signeeris ennast tähtedega S. M. "Ühelt poolt minu võhiklikkus teaduse valdkonnas ja mannetus oma mõtteid ning tundeid täpselt väljendada keelavad mind kirjutamast raamatut ajastu suurimast mehest, kelle jäägitult teadusele pühendatud elu kroonis avastus, mida kaasaeg ei väärinud ja mis seetõttu jäi tulevaste põlvede pärandiks. Teiselt poolt oleks minust alatu jätta avaldamata needki vähesed andmed, mis ma temast tean ja mis võivad saada võtmeks tema teaduslike aarete juurde. Olen ju tema lähikonnast ainus, kes pääses Draakoni mägede katastroofist, kus hukkus ka kogu tema vara."

Harras austaja kartis teist tuld rohkem ja nii sündiski "vähestest andmetest" raamat, mis juhuse tõttu oli nüüd Jaanil lugeda. (lk 15)

Jaan laskis ploki tummalt vuriseda lõpplauseni ja kuulas selle mitu korda läbi.

"Kas tõesti pean veel kaheks aastaks tühjusse hõljuma jääma? Või koguni igaveseks?!"

Hõljuma jääma? Midagi hakkas nagu koitma. Kuid just siis läbis pead jäine mõte: kui äkki on tegemist mitte faktilise materjaliga, vaid osava instseneeringuga? Oli see ju saadud vanalt veidrikult, mitte mõnest auväärsest raamatukogust, mis tagab iga köite sisu vastavust žanrimärgile. Ja eks sealgi satu vahel luulevalimiku sildi all lihtsalt rikutud süntaksiga proosapala pihku … (lk 19)

3.

Riietus riietuseks, aga mis hoiak neil kõigil oli ja mis ilme! Aina väärikus, sügavamõttelisus, ülemeelikus, leebus, siirus — ja kõik teeseldud! Eriti osavalt teeseldi siirust — küllap oldi seda pidevalt harjutanud. (lk 23)

4.

[Khaan:] "[---] Kurat, ma ütlen ausalt välja, kui sul kuhugi sõita vaja, pead ikka koha pärast lahingut pidama."

"See on igiaegadest nii," püüdis Mba võõra meelepaha naljatamisega leevendada. «Iga tähtsam sündmus kutsub esile ruumikitsikuse sõidukeis. Juba Noa koges seda oma laevas Atlantise merrevajumise päevil."

Võõras jäi mõtlema:

"Noa, Noa … Kas see ei olnud toosama tegelinski, kes järjekordselt Ameerika avastas?"

"Ei, Noa läks ajalukku esimese globaalse laevastiku admiralina ja esimese alkohoolikuna, kelle nime on õnnestunud kindlaks teha." (lk 29)

Mba ruttas lähemale, kuid jäi siis nõutult seisma. Mis teha? Ühelt poolt tundus täiesti võimatu kõrvale jääda ja lasta sulil jultunud kombel seadust trotsida, teiselt poolt oli niisama võimatu minna ja inimesele öelda, et ta on suli. Sest on ju igaühe esimene kohus ise ennast kujundada, parandada, vabastada ebaühiskondlikest mõtetest ja tegudest. Teiste kohus on eksija tähelepanu juhtida tema eksitusele, ent otsuse, kas toimida vääriti või mitte, peab inimene ise langetama. Muidugi, me võiksime suurema osa seaduserikkumisi vältida sellega, et võtaksime nende kordasaatjailt selleks võimalused. Mba võiks näiteks praegu minna, Khaanil kraest kinni haarata ja tema õigesse järjekorda talutada — seadus jääks rikkumata, kuid inimene endiselt rikutuks. Tähtis on ju siiski inimese täiustumine. (lk 32)

"Haiavata lood"

Boris Kabur, "Haiavata lood", Tallinn: Eesti Raamat, 1990 (Henry Wadsworth Longfellow eepose "Laul Haiavatast" ümberjutustus)

"Rahupiip"

Palju verd valati maa peal. Hõim tülitses hõimuga, rahvas rahvaga. Tomahoogid punetasid indiaanlaste verest. Ei meeldinud Suurele Vaimule, et tema pojad üksteist tapavad.

Laskus maa peale kõikvõimas Gitši Manituu, Elu Isand, Suur Vaim. Laskus Rohtla Mäestikku, ruskesse Piibukivimurdu, astus kaljurünka peale ja hakkas inimhõime kokku kutsuma, et neid manitseda. (lk 4)

Sõjamehed läksid ja murdsid murrust punast piibukivi, raiusid sellest rahupiibud, kinnitasid külge pilliroost varred ja ehtisid kirevate sulgedega, nii nagu Suur Vaim oli käskinud. Siis seadsid nad sammud koduteele, rahupiipe ja õpetussõnu kaasa viies.

Gitši Manituu, Elu Isand, aga tõusis pilvede vahelt taeva väravateni ja kadus sõjameeste silmist rahupiibu suitsusse. (lk 7-8)

"Pildikirjad"

Haiavata pidas aru, võttis siis kukast värvid, rebis kase küljest tohtu ja maalis kasetohule märgid ja pildid. Igal märgil oli mõte, igal pildil kindel tähendus.

Kõigepealt joonistas Haiavata kõikvõimsa Elu Isanda, Gitši Manituu. Teda kujutas pikergune ring, millel oli neli teravikku nelja taeva tuule märgiks. Pilt tähendas, et Suur Vaim on alati kõikjal.

Kurja Vaimu, kõikvõimsa Mitši Manituu märgiks joonistas Haiavata lookleva hiigelmao. Tugev ja kaval roomav Kuri Vaim on valvel, teatas pilt.

Elu märkis valge sõõr, surma tume sõõr. Oma märgi said Kuu, Päike ja tähed, inimesed, loomad ja kalad, metsad ja mäed, järved ja ojad.

Maad tähistas sirge joon, taevast kaar selle kohal. Päeva puhul oli joonte vahe valge, öösel tähetäppe täis. Täpp vasakul tähistas päikese tõusu, täpp paremal loojumist. Kui täpp oli üleval, märkis see lõunat. Vihmasadu ja pilves ilma näitasid lainelised jooned. (lk 92-93)

Armulaululegi ei unustatud märki joonistada — oli ju armulaul kõige parem ravim, kõige võimsam loits, ohtlikum kui jaht või sõda. (lk 94)
Kõiki neid märke seletas Haiavata oma hõimudele, õpetas märke maalima, kasetohule ja hirvenahale pildikirja joonistama, hauasambailse tootemeid raiuma. Nõnda põlistas Haiavata oma rahva pärimused ja vanameeste tarkuse, nõnda said järeltulevad põlvedki teada Haiavata tegemistest. (lk 95)

"Näljahäda"

Talv oli pikk ja julm, külm ja õel. Aina paksemaks läks jää jõgedel ja järvedel, aina sügavamaks muutusid lumehanged. Külad olid üleni lume alla mattunud.

Vaevu pääses kütt lummetuisanud vigvamist välja, hulkus asjata lumekingadega metsas ringi. Ei olnud näha lindu ega looma, ühtegi hirverada ei paistnud lumel. Kütt kukkus lumme ega jõudnud enam tõusta, hukkus näljast.

Palavik ja näljahäda tulid inimeste kallale. Lapsed kaebasid tasa, naised ahastasid. Igal poole valitses nälg ja tõbi, õhkki oli ümberringi näljas, taevas pea kohal oli näljane, näljased tähed vilkusid nagu hundi tulisilmad. (lk 123)

"Mustkuub"

Ei olnud see kaur ega hani, pelikan ega haigur, kes valges hommikudus lendas, see oli tohust paat, mis rannalainetuses kõikus. Tohust paadis istusid inimesed, kes tulid kaugest idakaarest, päevatõusu kuningriigist. Juhtide ja saatjate keskel istus mustas kuues Kahvanägu, võõras Pealik. (lk 133)

"Gilgameš"

Veeuputusaegseid lugusid Gilgameši eepose järgi. Tallinn: Eesti Raamat, 1987

Sissejuhatus

Eepos Gilgamešlst on maailma kõige vanem lugulaul, mis kirjapandult meie päevini säilinud.

Kuningas Gilgameš valitses Uruki linnas umbes viie tuhande aasta eest — nõnda igatahes kinnitavad sumerite pärimused.

Uruki linn asus Eufrati jõe kaldal Mesopotaamias. Kreeka keeles tähendab "mesopotaamia" "jõgedevaheline maa". Paikkonda hakati nõnda nimetama sellepärast, et see asus kahe suure jõe — Eufrati ja Tigrise vahel.

Mesopotaamia (praegu paikneb seal Iraagi Vabariik) on üks kõige vanemaid pideva inimasustuse alasid. Juba kiviaja lõpul, kuue-seitsme tuhande aasta eest, hakkasid seal tekkima maaharijate asulad. (lk 5)

"Enkidu loomine"

Jumalanna Aruru, kõikide inimeste looja, kuulas taevajumal Anu käsku ja võttis nõuks luua Gilgamešile vääriline kaaslane. Taevajumala enese kuju hõljus ta silme ees, kui ta tööle asus.

Aruru pesi käed puhtaks, võttis tüki savi, niisutas seda süljega ja voolis savist sangari. Pani sangarile nimeks Enkidu, pühendas ta sõjajumal Ninurtale. (lk 14)