ProosaRedigeeri

  • Politsei ei austanud meid ikka veel oma tähelepanuga ja nii otsustasin viimase katsena kirjutada draama, mis võetakse loomulikult kõigis teatrites vastu ja mille tsensuur ära keelab. See oli ilus draama arvukate laipade ja heksameetrites kirjutatud needustega aristokraatide aadressil. Lapsed külmetasid ja surid nälga ning kuri krahv, kes neid lumetormist hoolimata oma lossi ei lasknud, naeris vaid kuratlikult "hahahaa!", kuni laste ema mitme lehekülje pikkune needus ta vaikima pani.
Kirjanduslikust edevusest näitasin erandlikult seda meistriteost vanematele. Ema sai pahaseks ja ma kuulsin temalt nagu ikka: "Sa oled idioot", isa aga naeris ja naeris ning ütles lõpuks: "Teine Goethe," mis täitis mind mitmeks päevaks rahuldusega, kuni viimaks taipasin pilget, kaotasin julguse ja põletasin draama. (lk 14-15)