Kuberner

ProosaRedigeeri

  • Kuberner saabus [kooli avaaktusele] ja kohe algas "moleben", s.t. jumalateenistus vene õigeusu kombe kohaselt. Selle ilustamiseks olin palganud ühelt vene kirikult koori. Teenis preester Aleksander Grivtsov, ta oli minu vana tuttav ja teadsin, et ta pole maruvenelane. Kui teenistus lõppenud ja diakon käe veekausi järele välja sirutas, et õnnistada hoonet ja selles olevaid isikuid, olin veidi ehmunud. Toiming on ühenduses risti suudlemisega ja mäletasin koolipõlvest, et esimesena suudleb risti kuberner ja teisena juhataja. Kõhklesin, mida teha. Siis aga leidsin, et kuna õpilaste seas on ka veneusulisi, kes ehk võiksid leida, et olen nendele võõras, kui ei suudle risti, siis järgnesin kubernerile. Oli hea meel, kui pärast kuulsin, et minu sammu polnud ükski koosolijaist hukka mõistnud. (lk 186)
  • Umbes Esimese maailmasõja algul muretseti nimelt kubernerile auto. Proua oli ilma mehe teadmata saatnud autojuhi turult kartuleid ostma. Tagasisõidul oli auto uks lahti põrganud, kartulikott oli välja kukkudes lõhkenud ja kartulid hakanud mööda nõlvakut alla veerema. See oli rahvale suureks naljanumbriks, sellest ei unustatud edasi rääkida. Korostovets oli oma naisele pahane, nii et ka edaspidi tuletas seda juhtumit meelde ja naisperel oli auto kasutamine keelatud. (lk 226)


  • Liibanoni kuberner oli poolakas, armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatses Euroopa suurlinnade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopaliku elegantsiga sisustatud salongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsasel nõlval, kuid asjatult otsisin seedreid, mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. (lk 67)
  • "Täna suri ühes perekonnas seitsmes laps," helistas mulle ämm, kes oli vaga protestant ja eeskujulik ema.
"Kas te lasksite inimestele kaitsepookimisi teha?"
"Oh ei, doktor Hasenjäger on ära sõitnud ja isa teist arsti ei taha. Küll jumal aitab."
Mu ämm päris kord: "Kas teil, katoliiklastel, kehtivad samuti käsud: ära varasta, ära tapa, ära riku abielu?" Vastuseks kuulis ta: "Ei sugugi, meie usk käsib kõike seda teha." Seepärast ei imestanud ta sugugi, et katoliiklanna uskus rohkem kaitsepookimisse kui jumala abile. Rohkem imestama pani teda see, et katoliiklanna hakkas oma usu nimel tegutsema ning helistas Vladimir Stepanovitšile, kohtunikule.
"Vladimir Stepanovitš, V. mõisas surevad inimesed rõugetesse nagu kärbsed. Hoolitsege selle eest, et sinna kohe arst sõidab ja töölisi süstib. Muidu telegrafeerin kubernerile. Jah, te võite julgelt öelda, kes niisugust asja nõudis."
Kuberner oli vanajumal ise ning hullust austerlannast võis kõike oodata. Kahe sandarmi saatel ilmus arst mu äia mõisasse ning töölised, naised ja lapsed said kaitsesüste. (lk 109-110)