Liibanon

ProosaRedigeeri

  • Kui Liibanoni jõudes oli mu sõnavaras täpselt kaks sõna - "jalla" (*lähme!) ja "habibi" (*armas, kallis) -, siis pärast paari nädalat Saifis lugesin enda suureks üllatuseks tahvlilt araabiakeelseid sõnu ning suutsin poes lihtsamad asjad ära ajada (põhiliselt küll osutades objektile ja öeldes siis selle nime). Keeltekoolis õpetatav sõnavara andis ka esmast aimu Beirutis tegutsevate välismaalaste profiilist. Õppisime hoolega sõnu nagu MTÜ, sõda, pagulane, konverents, teadusprojekt jne.


  • Liibanoni kuberner oli poolakas, armastusväärne ja nii elegantselt riides, nagu tahaks ta Bond Streetile jalutama minna. Ta igavles ja igatses Euroopa suurlinnade järele. Ta kutsus meid külla oma lossi Liibanoni mäel, kust vaatas vanaaegsete vürstide kombel oma rahvale ülevalt alla. Suur luksuslik ehitis, mille euroopaliku elegantsiga sisustatud salongid sobisid vanatestamentlikule mäele niisama vähe kui mondäänne poolakaski, paiknes imekaunil metsasel nõlval, kuid asjatult otsisin seedreid, mis olid lahutamatult seotud Liibanoniga. Kõikjal kõrgusid suurepärased vanad puud, kuid mitte ühtegi seedrit. Kuhu olid nad jäänud? Kas Saalomon laskis templi ehitamiseks nad viimseni maha võtta?
Ühel väljasõidul nägin siiski mõnda neist. Neil olid võred ümber nagu metsloomadel loomaaias, nad olid haruldused, mida võis vaadata, ent mitte puutuda. Nad polnud eriti ilusad; kristlaste valitsus ei mõjunud neile ilmselt hästi. (lk 67)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel