Protestant


ProosaRedigeeri

  • Tädi ei tahtnud, et poiss ajaks liiga pikalt juttu Victoriaga, kes polnud lihtsalt protestant, vaid kõige vingemat sorti presbüterlane. Victoria teadis, mis Senaatori majas toimub, ja ta teadis, et see on väär. Preili McRory üritas vaest poissi katoliikluse rappa meelitada, ja ehkki Victoria, suur köögikunstnik, võttis rõõmuga vastu kopsaka palga - tubli kolmkümmend seitse dollarit kuus, kost peale selle! - , mida Senaator talle maksis, hoolitses ta ise oma hinge eest ja seisis Roomale vastu nii julgelt, nagu ta tüli tekitamata vastu seista sai. Ta teadis McRorydest piisavalt, et neid õnnetusse saata, ütles ta endale, aga hoidis keele hammaste taga. Ära mõista kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks. Muidugi pole see, kes kohut ei mõista, mingi kalvinist, ent kalvinist tunneb Jumala käske, nii et õigupoolest polegi tegu kohtumõistmisega. Asi on lihtsalt vahetegemises hea ja kurja vahel. (lk 89)
  • [Vürst Max Francisele:] "Küllap olete tõeline Dickensi-aegne protestant, mis?"
"Mind kasvatati katoliiklikus vaimus, Max."
"Sa ei näe sugugi sedamoodi välja."
"Kuidas siis katoliiklane välja nägema peab?" küsis krahvinna rahulolematult.
"Oo, katoliiklasel on kõigiti sobilik väljanägemine, nõbu, silmis taevaste tuluke, mida luterlaste seas iial ei kohta." (lk 331)