Meelitus

Meelitus on kompliment, mida ütleja ise ei usu.

  • "Sa oled väga armas, kui sa naeratad, emand Anno," sõnas mees - ja see oli nüüd küll puhas vale.
"Isand Leitar, kui sa arvad, et ma vajan sinu võltse meelitusi, oled sina minust küll väga valesti aru saanud. Kuninga tütrel ei ole vaja olla ilus, vaid arukas, ning ka võime tõde valest eristada tuleb suuresti kasuks!"
Aga Leitar ei heitunud raasugi. Tema naeratuse pehmus ei muutunud ning ta vastas heledate ühtlaste hammaste särades: "Ah, räägitakse, et okkad teevad roosi ainult kaunimaks, sest lisavad talle iseloomu. Sina, minu emand, oled üks väga okkaline roos, aga sinu võlu see teps mitte ei vähenda!"
Millisele naisele ei meeldiks, kui teda võluvaks kiidetakse? (lk 97)


  • [Mr Collins:] "... te võite kujutleda, missuguse rõõmuga ma kasutan võimalust teha niisuguseid tagasihoidlikke komplimente, mis daamide poolt alati heakskiitu leiavad. /---/
"Te hindate olukorda väga tabavalt," ütles Mr. Bennet. "Tänage õnne, et te oskate nii delikaatselt meelitusi ütelda. Tohin ma küsida, kas need meeldivad tähelepanuavaldused võrsuvad hetkelistest muljetest või on varasema läbimõtlemise vili?"
"Enamasti sünnivad nad antud hetke meeleoludest, ehkki mulle vahel pakub lõbu valmis mõelda ja vaimus lihvida elegantseid väikseid komplimente, mida on võimalik igapäevaste olukordadega sobitada. Püüan neile alati anda nii vahetu varjundi kui võimalik."
  • Jane Austen, "Uhkus ja eelarvamus". Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 65


  • "Ma võlgnen teile tänu paljude teadmiste eest ja hulga suuremat tänu paljude toredate tundide eest teie säravat proosat lugedes. Nimekat hagiograafi ei kohta kuigi tihti."
Võluväge on rohkem kui üht laadi. Selle kõne mõjul sai mulle selgeks, et Liesl ei ole sugugi nii inetu, kui ma olin arvanud, vaid tegelikult kütkestava mõistuse ja sarmiga naine, kes on julmalt vangistatud oma moondunud kehasse. Ma tunnen ära meelitused, kui ma neid kuulen, ainult ma ei kuule neid tihti. Pealegi on olemas kalleid meelitusi ja odavaid; need olid parimat marki.


  • "Palju teil saada on, härra?"
"Umbes viis tuhat liivrit, monsenjöör."
"Saamata jäänud palga arvel?"
"Veerandaasta eest."
"Ühe veerandaasta eest viis tuhat liivrit!" hüüdis Fouquet, heites musketärile terava pilgu. "Tähendab, kuningas maksab teile siis kakskümmend tuhat liivrit aastas."
"Jah, monsenjöör. Kakskümmend tuhat liivrit. Kas leiate, et seda on liiga palju?"
"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."
D’Artagnan punastas kergelt.
Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus mürk, et tugevaimagi iseloomuga inimene sellest mõnikord joobub. (lk 456-457)