Kuulmine

Kuulmine ehk kuulmismeel on elusolendite võime eristada nendeni jõudvaid helilaineid nende omaduste, nagu amplituudi (tugevuse) ja sageduse (helikõrguse) järgi spetsiaalse kuulmiselundi, tavaliselt kõrva abil.

Philippe Mercier, "Kuulmismeel", 1740. aastad

ProosaRedigeeri


  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)

VanasõnadRedigeeri

  • Kes kuulmata sandi pärast kaht jutlust peab (EVS)
  • Kuulab, et suu ila tilgub.
  • Kuule palju, räägi (kõnele) pisut!
  • Mis näed, ära näe, mis kuuled, ära kuule!
  • Näe palju, kuule palju, ärä palju pajata!
  • Peotäis näha on enam kui sületäis kuulda.
  • Seda ma kuulen! ütles kurt kõrvalopsu saades.
  • Silm ei saa täis nägemisest, kõrv kuulmisest.
  • Ühest kõrvast sisse, teisest välja.
  • Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
  • Üks teeb, üheksa kuulevad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
 
Vikipeedias leidub artikkel