Bullerby lapsed

"Bullerby lapsed" (rootsi keeles "Barnen i Bullerbyn") on Astrid Lindgreni lasteraamat, mille peamine tegevus toimub kolmes naabertalus, Bullerby külas Rootsis. Bullerby sarja lood on koos välja antud rootsikeelses kogumikus "Bullerbyboken" ("Käraküla raamat").

Tsitaadid teosest

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Astrid Lindgren, "Meie, Bullerby lapsed". Tõlkinud Vladimir Beekman. Sinisukk, 2006.

• Minu nimi on Liisa. Ma olen tüdruk. Muide, seda on nimestki kuulda. (lk 5)
• Kui ma ütlesin, et kell on kaheksa hommikul, istus Anna tükk aega vaikides. Siis ütles:

"Inimesed, kellel öösiti und ei tule, peaksid proovima lesida kadakaokstel. Sa lihtsalt ei usu, kui uniseks see teeb." (lk 54)

• Siis läksime vanaisa juurde ajalehte lugema, ja kui me tema juurde sisse keksisime, ütles ta hämmeldunult:

"Mis see siis on? Kas te polegi ära põgenenud?"

"Üks teine kord," vastasime meie. (lk 54)

• "Me ju õpime parajasti koduloomi," ütlesin ma üsna vaikselt "ja siis ma mõtlesin, et..."

"Mis sa siis mõtlesid?" küsis õpetaja.

"Et oleks päris hea vaadata tõelist lambatalle," ütlesin ma. Mis sellest, et ma just päriselt nõnda polnud mõelnud. (lk 147)

• Kui kool oli selleks päevaks läbi ja me hakkasime koju minema, ütles Lasse:

"Homme hakkame sarvloomi õppima. Küll saab nalja. Ma võtan pulli kaasa." (lk 148)

• Ma murdsin toomingaoksi ja torkasin need endale juustesse.

Anna tegi sedasama.

"Oo, minu valged, valged õied!" ütlesin ma ja arvasin, et küllap Anna ütleb sedasama. Kuid ta ei teinud seda.

"Oo, minu valged, valged... küülikud!" ütles ta.

"Miks küülikud?" küsisin.

"Minu äravõlutud küülikud," ütles Anna. Ta ütles, et tal on tema rohelises lossis kuldne küülikupuur kahe äravõlutud küülikuga.

"Hahaa, sinul seda küll pole!" ütles ta.

Ent just sel silmapilgul langes mu pilk kraavipervele, seal kükitas konnapoeg, ning ma ütlesin:

"Oo, minu äravõlutud konnake!"

Tõttasin konna püüdma. Sest iga inimene teab ju, et konnad on enamasti äravõlutud printsid. See tähendab muinasjuttudes muidugi. Anna teadis seda samuti, sest ta läks selle konna pärast hirmus kadedaks.

"Kas ma tohin teda natuke käes hoida?" palus ta.

"Eks hoia oma valgeid küülikuid," vastasin.

Aga Anna palus ja klanis mu konna endale hoida senikaua, kui ta sai selle.

"Mõtleks, äkki ta on tõesti mõni äravõlutud prints," ütles Anna.

"Sa oled toomingalõhnast segaseks läinud," ütlesin mina. (lk 166)

• Nüüd võttis Anna kilukarbi, mis meil kraavis oli, ammutas selle vett täis ja läigatas Olle pihta.

"Oled sa peast põrunud?" karjus Olle. "Mis asja sa ometi teed?"

"Kui ma vihaseks saan, siis ma ei tea ise ka, mis ma teen," vastas Anna.

Mina tegin peo kausiks, pistsin käe vette ja läkitasin veejoa otse Lassele kõrva.

"Ei, meie Annaga ei tea ju ise ka, mis me teeme!" hüüdsin ma. (lk 170)

• Söömise ajal ütles Bosse äkitselt:

"Kuule, Robin Hood, sa ju ütlesid, et me peame andma röövitud vara vaestele. Siis sa ei peaks ometi siin lesima ja kogu toitu oma näost sisse ajama!"

"Mina olengi vaene," väitis Lasse ning haaras uue lihapannkoogi. (lk 198)

• "Kas sa vahest tahaksid ronida üle üheksa aia?" küsis Lasse Britta käest. "Tee seda ometi! Ja palun, näe unes kedagi teist, mitte mind. Mitte, et ma seda lora usuksin, aga vahest see siiski aitab."

"Loodame," ütles Bosse. (lk 203)

• [Vanaisa:] "Kaheksakümmend aastat, kus on ikka vanus, oh-oh-hoo, ja-jah!" (lk 241)