Pull

See artikkel räägib pudulojusest; astroloogiamõiste kohta loe artiklist Sõnn (sodiaagimärk).

Paulus Potter, "Pull" (1647)

Thomas Sidney Cooper, "Pull ja lehmad maastikus" (1825)

Adolf Mackeprang (1833-1911), "Pull on lahti", s.d.

Pull ehk sõnn on suguküps sõraline isasloom.

Proosa

• Sõnn raevutseb pööritab silmi, kaabib maad ja vihkab kõike, mis tema vaatevälja satub, ja ometi on tal oma elu, tuld purskab tema sõõrmeist, uut elu tema niudeist; tema päevad on täis eluiha ja rahuldust. Kõik selle oleme võtnud härgadelt ning vastutasuks oleme endale nõutanud nende elu. Härjad astuvad meie eneste igapäevaelus, rühmavad kogu aeg kõigest väest nagu eluta olevused, meie tarbeasjad. Neil on niisked selged lillakad silmad, pehme koon, siidised kõrvad, nad on igati rahulikud ju tuimad; mõnikord tundub, nagu mõtleksid nad elu üle järele. (lk 170)
  • Karen Blixen, "Aafrika äärel". Tõlkinud Riina Jesmin. Mediasat Group, 2005

• [Maroko pulmast:] Lävelt avaneb mulle imeline vaade. Kogu ukseesine keeb tantsu vihtuvaist berberi tüdrukuist, kes lumeräitsakaina läbisegi pöörlevad. Ja kelle ümber? Müraka pulli ümber! Looma mõlema sarve otsas tolkneb lillekimp. Pull ise põrnitseb juhmilt, nagu oleks ta see elutu kuldvasikas, kelle ümber iisraeli rahvas kord kõrbes tantsu lõi. (lk 262)
  • Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997

• Pull kihutas ringiratast ning püüdis Pipit seljast maha visata.

"Siin ma tantsin koos oma sõbrakesega," ümises Pipi ja istus kindlalt edasi. Lõpuks väsis pull nii ära, et heitis maha ja soovis, et maailmas poleks ühtki last. Ta polnud muide kunagi arvanud, et lapsed eriti vajalikud oleksid.

"Kas sa kavatsed nüüd teha lõunauinaku?" küsis Pipi viisakalt. "Sel juhul ma ei sega." (lk 57)

• Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk

• Tookord, parajasti üksteist aastat vana, olin ma neist imposantsetest loomadest vaimustuses. Nii haarasin ma ühel päeval kaasa kaks söödapeeti ja läksin talli, seisin pullide võimsate peade vahele ja hakkasin neid peetidega toitma. Samal ajal lähenes mööda talli keskmist käiku onu Georg ja andis mulle sõbralikult lehvitades märku, et ma tema juurde läheksin. Vaevalt olin temani jõudnud, kui sain plaksuva kõrvakiilu.

"Seda ei tee sa enam mitte kunagi," ütles ta mulle ebatavaliselt range häälega.

"Aga pullid on ju nii vagurad," hüüdsin ma töinates.

"Pull on vagur niikaua, kuni ta kurjaks saab."

• Berndt von Staden, "Mälestusi kadunud maailmast". Tõlkinud Hanna Miller, 2004, lk 93

Luule

Kuhu kadunud kuninglik tõu üllus?!
Kuhu kadunud kuninglik jõu küllus?!
   Rasvub härgade õnnis sugu,
   sureb surmata sõnnisugu.

• Rudolf Rimmel, "Härjad" (1971), kogus "Ohvrikivi", 1972