Tõug

Luule

Kuhu kadunud kuninglik tõu üllus?!
Kuhu kadunud kuninglik jõu küllus?!
   Rasvub härgade õnnis sugu,
   sureb surmata sõnnisugu.

• Rudolf Rimmel, "Härjad" (1971), kogus "Ohvrikivi", 1972

Proosa

• Eesti rahva elujõu küsimusega oli seotud nn tõuküsimus, mille vastu tunti elavat, ent siiski episoodilist huvi meie sajandi teise kümnendi algul. Võõraste kultuuride ülekaaluka surve all ja oludes, kus eestlaste ümberrahvustumine oli ikka veel probleemiks, pidasid rahvuslased vajalikuks esile tõsta ja väärtustada eestilist omapära. Tõnisson ja Reiman ei pooldanud veresegamist eri tõugude vahel. Nende ideaaliks oli võõrastest mõjudest rikkumata puhas eesti tõug. Milles tõupuhtus ja omapära seisnes, see jäi ebaselgeks. (lk 2059)
• Mitu korda arutati tõuküsimust Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekutel. Seal tegi Tõnisson üllatava ettepaneku seada sisse tõuraamatud — analoogiliselt nendega, mida peavad karjakasvatajad tõukarja kohta. Ta arvas, et tõuparanduse teenistusse tuleb rakendada ka suguvõsade ajaloo uurimine. (lk 2060)
  • Toomas Karjahärm, "Eesti rahvusluse ideed", Akadeemia, nr 10, 1995, lk 2051–2077

• Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi tõuge, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid.

Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega ristama. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma vastupidavus, kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem piima.

Meie praegustel tõugudel, näiteks Tori hobusel, keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada.

• Mind huvitavad hobuse erinevad rollid: hobune toidulaual ehk lihaloomana, hobune tööloomana, hobune kaaslasena. Samuti huvitab mind hobune ja tema pidamine tänapäeval. Kuna olen suur põlistõugude fänn, siis huvitavad mind küsimused, mis aitavad meil teada saada, kuidas oleme jõudnud tänapäevase maalamba ja eesti hobuseni. Ja loodetavasti saan neid teemasid edasi uurida, sest hulgaliselt materjali, uusi põnevaid metoodikaid ja küsimusi jagub.
  • Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022