[Murblesi kirjeldus:] See väike vanapoolne härrasmees, kes tuppa astus, vastas nii täiuslikult ettekujutusele perekonna nõuandeadvokaadist, et tal puudusid igasugused isikupärased jooned peale suure südameheaduse ja nõrkuse piparmünditablettide vastu.
Sest sellele naeruväärsus taandubki: sinu enda ehtsa ja vahetu elu elamisele, eelarvamustest, kombetruudusest ja dogmadest lahtiütlemisele. Mida isikupärasemad me oleme, mida siiramad on meie kavatsused, mida täielikumalt langeb meie tegu kokku mõttega — seda naeruväärsemad me oleme.
Mircea Eliade, "Üleskutse olla naeruväärne" kogus "Kogemata avastatud tõdedest", tlk Riina Jesmin, LR 32-33 2002, lk 11
[Ozias Froats:] "Sest inimesed kipuvad unustama või mitte arvestama seda, et seedetegevus on tõeline looming; me kõik valmistame seda toodangut normaalse tervise puhul sagedusega kolmest korrast päevas kuni umbes ühe korrani kümne päeva jooksul, kusjuures kord iga neljakümne kaheksa tunni jooksul on enam-vähem keskmine. Nii see on, ja oleks kuramuse naljakas, kui selle juures poleks midagi individuaalset või eripärast, ja väga võimalik, et ka tervislikust seisukorrast sõltuvat. Teate küll vanasõna "Oma sitt lõhnab ikka hästi". Aga kellegi teise oma ei lõhna. See on looming, sügavalt isikupärane toodang."
Ma mäletan, et sattusin kunagi ühte episoodi neist (paljudest) restorani-tõsielusarjadest. Võistlejatel paluti valmistada seenerisoto ning pragati nad siis korralikult läbi — iga viimane kui üks — selle eest, et road erinesid üksteisest. Ma mõistan, et restoraniköögis on sellisel lähenemisel mingi mõte: seal on järjekindlus oluline. Aga minu jaoks väljendab asjaolu, et igaüks valmistab toitu veidi erinevalt ja et iga toit, mis meie köögist väljub, kannab oma märki, just täpselt koduköögi tõelist olemust. Kui me ei allu köögis professionaalsetele standarditele, siis ei näita see mitte meie piiratust, vaid vabanemist ja individuaalsust.
Direktor seisis õmblusmasina kõrvale. Ema hakkas teda kingade juurest mõõtma. Laske jalad lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite mansette, härra direktor. Ema esitas küsimusi pükste järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja taskud, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate nööpe või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem isikupära, ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe.
Ines pööras pea profiili. Ben märkas külgvaates pikki tumedaid ripsmeid, vaevumärgatavat lõualotikest, esiletungivat kilpnääret küllaltki lühikese kaela keskosas, aga ikkagi oli see kõik antud momendil Beni meelest kaunis. Ineses oli nii palju isikupärast, lausa ineselikku. Mees mõtles, et kui ta noorena oli juba nii isikupärane, siis ei saanudki ta oma eakaaslastele meeldida. Ja tema? Kas Ines oleks teda köitnud viiskümmend aastat tagasi? Vaevalt. Aga nüüd? Ben tundis Inese vastu sügavat soojust ja eelkõige oli tal naisest kahju.
Peaks tegema vahet, mis on elu ja mis on sport. Kui elada ainult saavutusest saavutuseni ja mõttest, et peab kellestki teisest parem olema, siis on elu võrdlemisi surnud, sest sõltub välisest. Inimese isikupära ei pruugi üldse välja kujuneda, kui ta võtab mõõtkava teistest inimestest. Lapsevanemate mõõtkava on ju teatud moel minevik, aga elu on alati uus.
