Gerda Tirén, "Sohval"

ProosaRedigeeri

  • "Kas see härra polegi rüütel?" küsis kuninganna lord Winterilt.
"See härra on abee d'Herblay," vastas küsitu.
Aramis punastas.
"Madame," ütles ta, "ma olen tõesti abee, kuid mitte omal soovil. Ma pole iial tundnud kutsumust kanda vaimulikurüüd. Minu sutaan käib kinni ainult ühe nööbiga ja ma olen iga hetk valmis uuesti musketäriks hakkama. Kuna ma ei teadnud, et mul on täna hommikul au näha Teie Majesteeti, ehtisin ma end nende riietega. Ent see ei takista mind sugugi olemast mees, kelle Teie Majesteet leiab olevat täiesti andunud enda teenimisele, mida iganes ta ka ei suvatseks käskida." (lk 406)


  • Köster tuli. Nüüd sammus punapeaga mehike paljais sukis klassituppa, jäi vesiste silmadega köstri otsa vahtima ja sõnas läbi nutu:
"Nööbid on ära."
"Mis nööbid?"
"Saapa nööbid. Õhta olid peal, Visak nägi kah, aga täna hommiku tahan jalga tõmmata, ja mitte ühte ei ole enam."
"Noo, mis see tähendab?"
Hirmus pilk nagu jumala välk taevast käis üle poistekarja.
Surmavaikus.
Viimati, kui juba piinlikuks hakkas minema, ütles Toots:
"Vahest viisid rotid ära. Rotid armastavad läikivaid asju. Meil viisid kapsaraua ära ja ei leidnudki üles."
  • Oskar Luts, "Kevade", peatükk IX. Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 33


  • Kõik olid väga elevil ning rahutud, sest kuuldused koduvana tädist ja tema iseloomust olid juba jõudnud levida üle kogu maa. Peale selle tekitas põhjendatult hirmu ka arvamus, et pleektatsud laostavad riigi ja söövad nahka Üllatuste aia. Ometigi ei öelnud keegi selle kohta sõnakestki noorpaarile, kes vahetas rahuliku südamega isekeskis nööpe.


  • Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii ajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille viljad küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus teadvuse nähtamatust niidistikust, universumi mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp. (lk 66-67)
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad 2013


  • [Murbles:] "Nojah, Felicity tüdis sellest, et teda nõelutud musliinkleitides ja puhastusest tulnud kinnastes seltskonnas ringi veeti — ja tal oli piisavalt iseloomu, et vihastada ema lõputute plaanide peale kosjasobitamise vallas. Üks kole, vanadusest nõder ning tõbedest ja liiderdamisest puretud vikont oleks hea meelega ilusa kaheksateistkümneaastase tütarlapse kõrval altari ette tudisenud ning ma pean kahetsustundega ütlema, et neiu isa ja ema tegid kõik, mis oli nende võimuses, et Felicity selle häbiväärse ettepaneku vaistu võtaks. Tegelikult kuulutati kihlus juba välja ning laulatuspäevgi oli kindlaks määratud, kui Felicity ühel hommikul perekonna ülimaks õuduseks rahulikult teatas, et ta oli enne hommikusööki kodust välja läinud ning äärmiselt sündsusetu rutu ja salatsemisega abiellunud kellegi keskealise mehega, kelle nimi oli Dormer ja kes oli väga aus, üpris jõukas ning, hirmus öelda — edukas vabrikant. Ja papjeemašeest või muust säärasest valmistatud ning patenditud purunematu kannaga nööbid kujutasidki endast jäledat tagapõhja, millega see põikpäine Victoria-aegne neiu oli end sidunud." (lk 15)

LuuleRedigeeri

Käib tänavatel muredeta mehi,
Käed taskus, vile suus, nööp puudu eest.
Nad liigse hoolega end eal ei ehi.
Käib tänavail ka kaabudeta mehi -
Ei hooli lumest nad, ei vihmaveest.

  • Rein Raud, "* Käib tänavatel muredeta mehi" kogust "Kaks küünalt". Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 18
 
Vikipeedias leidub artikkel