Punapea

Punapea on enam-vähem punaste või punakate juustega pea või selle omanik.

Juana Romani (1867-1923), "Leonora d'Este portree", s.d.

Georgina Koberwein-Terrell, "George Campbell, VIII Argylli krahv" (1892)

Mary McEvoy (1870-1941), "Punapäine tüdruk", s.d.

Proosa

• [Lible:] Ühe sõnaga, minul, vanal käsnal, pole end sugugi vaja nooremate hulka toppida ja nii edasi, aga vaadake Jorhi, kelle auks ja iluks me siin täna oleme kokku tulnud — kes võis arvata, et sellest tedretähelisest vigurist niisugune asi saab! Kes on Paunveres tänapäev kuulsam mees kui Jorh Kaabriel Kiir! Kes teeb veel lõhkisema sabaga pintsaku kui tema, olgu see linnas või maal? Kus on keegi näinud viisakamat noormeest, kes ei joo, ei suitseta, vaid käib kirikus iga pühapäe, vahel koguni kroonupühadelgi? Mitte kogemata ei saanud ta selle õnne osaliseks, ega pääsnud ligi lillele, mis valge-punane; küllap hakati temast lugu pidama tema viisakuse ja heade kommete pärast. Punane pea ei tähenda midagi, seda pead pole ta mitte ise punaseks värvinud, vaid nii on jumal selle loonud, näituseks, et ka punapealiste seas võib olla häid ja armsaid inimesi.
  • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest". Tallinn: Eesti Raamat, 1987, 8. trükk, lk 220

Draama

• [Märt:] Inimene küll ei pea teise nägu laitma, Jumal on kõiki loonud; aga vanasõna ütleb: punased juuksed ja vindunud lepad ei kasva hüva maa peal.
  • Lydia Koidula, ""Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola", I vaatus

Luule

Tuleb suvi ju nüüd oma raevukas väes
Ja minu noorusaeg on surnud nagu kevad
Oo Päike nüüd on võim kuuma Mõistuse käes;
                             Ja ahvatlevad
Ta sulnid vormid mind nüüd kogu eluea
Teda teenida vaid tahan lõpuni mina
Ligi tõmbab ta mind ju lausa magnetina
Näib kauni olendina
Kui veetlev punapea

Kuldjuus nii et võrdlema hakka
Imevälguga mis ei lakka
Või siis lõõsaga mille uhmas
On närbumas teeroosipuhmas

• Guillaume Apollinaire, "Ilus punapea", tlk Ain Kaalep, rmt: "Peegelmaastikud" I (1976), lk 93

Just kevaditi punapääsid olen
ma armastama lausa sunnitud
sest käivad nõnda uhkelt püstipäi nad
kui Rooma naispatriitsid hunnitud
 
nad näivad nagu leevikesed talvel
kes toidulaual rõõmsalt toksite
oh punapääd miks olete nii kaunid
ja mis te minu hingest otsite

• Priidu Beier, "Laul punapäile ja pihlakaile", Vikerkaar 1/2 1997, lk 49

Kirjandus

• Arthur Conan Doyle, "Punapeade liit". Tõlkinud Krista Kaer. Rmt: "Sherlock Holmesi seiklused" I, 1992