Herta Müller

saksa-rumeenia kirjanik

Herta Müller (sündinud 17. augustil 1953) on Rumeenia päritolu saksa kirjanik, 2009. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat.

Herta Müller Heinrich Bölli kirjandusauhinna saamise puhul kõnelemas (2015)

Eesti keeles on tema teostest ilmunud:

  • "Südameloom" ("Herztier"). Tõlkinud Vilma Jürisalu. Sari Nobeli laureaat, 2010
  • "Hingamise kiige" ("Atemschaukel"). Tõlkinud Tiiu Relve. Sari Ajavaim, 2010

Intervjuud muuda

  • Et mind peeti nüüd nuhiks, sest ma olin keeldunud nuhiks hakkamast, oli hullem kui värbamiskatse ja surmaähvardus. Mind laimasid need, keda ma olin säästnud, keeldudes nende järele nuhkimast.
    • Herta Müller, intervjuu: "Securitate tegutseb ikka veel" 23. juuli 2009, Die Zeit, cit. via Vilma Jürisalu, "Saateks", rmt: Herta Müller, "Südameloom", 2010


  • Vaikimises on samasugune jõud nagu jutustamises, ja igaüks meist peab endale selgeks tegema, kas ta leiab oma tasakaalu vaikimises või jutustamises. Igaüks peab tegema seda, mida ta suudab taluda.
    • Herta Müller, intervjuu ajakirjale Die Weltwoche, cit. via Vilma Jürisalu, "Saateks", rmt: Herta Müller, "Südameloom", 2010



"Südameloom" muuda

Herta Müller, "Südameloom". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 2010.

Kui keegi seda kuuleb, ütles Edgar, peetakse sind hulluks.
Ja kui ma sellele mõtlen, siis on mul tunne, nagu jätaks iga surnu maha kotitäie sõnu. Mulle tulevad alati meelde juuksur ja küünekäärid, sest surnud ei vaja neid enam. Ja et surnud ei kaota enam kunagi ühtegi nööpi. (lk 7)
  • Peas kasvab rohi. Kui me kõneleme, niidetakse seda. Aga ka siis, kui me vaikime. Ja teine, kolmas rohi kasvab järele, nii nagu tahab.
Ja siiski on meil õnne. (lk 7)
  • Ma silmitsesin kaua mooruspuid. Ja siis, enne kui ma ära läksin, vaatasin veel kord nägu, mis tooli peal istus. Selles näos peegeldus üks maakoht.
Ma nägin ühte noort meest või ühte noort naist kuskilt maakohast lahkumas, kandes kotti mooruspuuga. Nägin paljusid kaasatoodud mooruspuid linna õuedes.
Lugesin hiljem Lola vihikust: Mida ühest maakohast välja kantakse, see kantakse üle oma näkku. (lk 9)
  • Voodipatjade all oli kokku kuus karpi ripsmetušši. Kuus tüdrukut sülitasid karpidesse ja segasid tahma ja sülje hambaorgiga läbi, kuni selle külge kleepus must taigen. Seejärel tegid nad silmad pärani lahti. Hambaork kraapis silmalaugu, ripsmed muutusid mustaks ja tihedaks. Aga tund aega hiljem tekkisid ripsmetesse hallid lüngad. Sülg oli ära kuivanud ja tahm langes põskedele. (lk 10)
  • Laps räägib edasi. Rääkimise juures jääb midagi keele peale pidama. Laps mõtleb, et see saab ainult tõde olla, mis keelele paigale jääb nagu kirsikivi, mis ei taha kaelast sisse minna. Nii kaua kui hääl kõnelemisel kõrva jõuab, ootab see tõde. Aga kohe pärast vaikimist, mõtleb laps, on kõik vale, kuna tõde on kaelast sisse kukkunud. Kuna suu pole öelnud sõna söönud. (lk 12)
  • Keskööl tulid trammi ainult mehed, kes pärast hilisõhtust vahetust pesupulbrivabrikus või tapamajas koju sõitsid. Nad astusid ööst trammivaguni valgusse, kirjutab Lola, ja ma näen ühte meest, kes on pärast päevatööd nii väsinud, et tema riietes seisab ainult vari. Ja tema peas pole enam ammu olnud armastust, taskud on rahast tühjad. Seal on ainult varastatud pesupulber või tapetud loomade rupskid: lehmakeeled, seaneerud või vasikamaks. (lk 15)
  • Palvetamise ajal peavad kõik ennast kratsima, kirjutab Lola oma vihikusse. Ta käis igal pühapäevahommikul kirikus. Ka pastor peab ennast kratsima. Meie isa, kes sa oled taevas, kirjutab Lola, ja terves linnas on kirbud. (lk 19)
  • Ennast üles poonud Lola arvati kaks päeva hiljem pärastlõunal kell neli suures aulas parteist välja ja eksmatrikuleeriti ülikoolist.
Kohal oli sadu inimesi.
Keegi seisis kõnepuldi taga ja ütles: Ta pettis meid kõiki, ta ei ole seda ära teeninud, et olla meie riigi üliõpilane ja partei liige.
Kõik plaksutasid.
Õhtul ütles keegi nelinurgas: Kuna kõigil oli tahtmine nutta, siis plaksutasid nad liiga kaua. Keegi ei julgenud esimesena järele jätta. Igaüks vaatas plaksutades teise kätele. Mõned olid korraks järele jätnud, ehmusid ja hakkasid jälle plaksutama. Siis oleks enamik meeleldi järele jätnud, oli kuulda, kuidas plaksutamine ruumis rütmist välja läks, aga kuna need vähesed olid hakanud teist korda plaksutama ja seda kindlas rütmis tegid, plaksutas ka enamik edasi. (lk 23)
  • Isa oli oma mõtetega veel sõjas, elas laulmisest ja tulistamisest rohus. Tal polnud kohustust armastada. Rohi oleks pidanud teda kinni hoidma. Sest kui ta kodus nägi taevast küla kohal, hakkas tema särgis jälle talupoeg kasvama ja ta alustas uuesti oma tööd. Kojutulija oli rajanud kalmistuid ja pidi mind sigitama.
Minust sai tema laps ja ma pidin kasvama surmale vastu. Mind kõnetati sisistades. Mulle löödi kätele ja vaadati välkkiirelt mu otsa. Aga keegi pole mult mitte kunagi küsinud, missuguses majas, missuguses kohas, missuguse laua taga, missuguses voodis ja missugusel maal oleksin ma tahtnud parema meelega kui oma kodus hirmununa kõndida, süüa, magada või kedagi armastada. (lk 29-30)
  • Tulid vanad inimesed, nad läksid päris üksi haua juurde, millest varsti pidi saama ka nende haud. Nad ei toonud lilli, hauaplatsid olid neid täis. Nad ei nutnud, nad vaatasid tühjusse. Mõnikord nad otsisid taskurätikut, kummardusid ja pühkisid kingadelt tolmu, sidusid kingapaelad tugevamini kinni ja pistsid taskurätiku jälle taskusse. Nad ei nutnud, sest ei tahtnud oma põski vaevata. Kuna nende nägu oli juba hauakivil, põsk põse kõrval lahkunuga ümmargusel fotol. Nad olid ennast juba ette siia saatnud ja ootasid, kes teab kui kaua, et kohtumist hauakivil teoks teha. Nende nimed ja sünnidaatumid olid kivisse raiutud. Üks sile koht ootas käesuurusena nende surmapäeva. Nad ei jäänud haua juurde kauaks. (lk 31-32)
  • Surnuaiasuvi ei igatsenud kuuma tuule järele. Ta pööras taeva vaikselt üles ja uuris surmajuhtumeid. Linnas öeldi nii: Kevad ja sügis on vanadele inimestele kardetavad. Esimene soojus ja esimene külm võtavad vanad endaga kaasa. Aga siin oli näha, et see oli just suvi, millal see võis kõige sagedamini juhtuda. Suvi teadis iga päev, kuidas vanadest inimestest lilli tehakse. (lk 32)
  • Edgar ja mina olime pärit maalt, Kurt ja Georg väikelinnadest.
Ma jutustasin kottidest, kus olid kaasa võetud mooruspuud, vanade inimeste õuedest ja Lola vihikust: välja ühest maakohast, mis jätab jälje su näkku. Edgar noogutas ja Georg ütles: Kõik jäävad siin maainimesteks. Meie pea otsustas kodunt ära tulla, aga meie jalad seisavad ühes teises külas. Diktatuuris ei saa linnu olla, sest kõik on väike, kui seda valvatakse. (lk 36)
  • Suvemajast saadud raamatud olid meie maale salaja toodud. Kirjutatud olid need emakeeles, milles tuul vaibus. Mitte riigikeeles, mida räägiti sellel maal. Ka mitte külade lastetoakeeles. Raamatutes oli emakeel, aga külas valitsevat rahu, mis keelab mõtlemise, raamatutes ei olnud. Seal, kust need raamatud pärit on, mõtlevad kõik, arvasime meie. Me nuusutasime raamatute lehti ja tabasime ennast harjumuselt nuusutada oma käsi. Meid pani imestama, et käed ei läinud lugemisest mustaks nagu trükimustast meie maal. (lk 38)
  • Edgari onud olid välismaale jäänud SS-sõdurid. Kaotatud sõda ajas nad eri suundadesse. Nad olid surnupealuu ühingutes kalmistuid rajanud ja läksid pärast sõda lahku. Nad kandsid peas ühte ja sedasama lasti. Nad ei otsinud teineteist mitte kunagi üles. Nad haarasid endale oma ümbruskonnast naised ja ehitasid koos nendega Austrias ja Brasiilias järsu katuse ja terava katuseviiluga maja, neli rohuroheliste raamidega akent ja rohuroheliste aialippidega aia. Nad kohanesid võõra ümbrusega ja ehitasid kaks švaabi maja. Nii švaabilikud nagu nende kolju kuju, kahes võõras kohas, kus kõik oli teisiti. Ja kui majad valmis olid, tegid nad oma naistele kaks švaabi last.
Ainult puud maja ees, mida nad kärpisid igal aastal nii nagu kodus enne sõda, kasvasid švaabi mustrist välja vastavalt teisele taevale, maapinnale ja ilmale. (lk 45)
Voolav vesi, sõitvad kaubarongid, seisvad põllud olid surmarajad. Maisipõldudelt leidsid talumehed viljalõikuse ajal kokkukuivanud või lõhenenud, vareste poolt tühjaks nokitud laipu. Talupojad niitsid maisi maha ja jätsid laibad sinna lamama, sest parem oli neid mitte näha. Hilissügisel kündsid traktorid maa üles. (lk 48)
  • Kuuldused diktaatori haigustest sarnanesid kirjadega, mida Edgari, Kurti, Georgi ja minu ema meile saatsid. Sosistamine manitses äraootavale seisukohale põgenemise suhtes. Igaüks põles kahjurõõmust, ilma et kahju oleks kunagi sündinud. Igaühel hiilis diktaatori laip nagu omaenda rikutud elu läbi pea. Kõik tahtsid temast kauem elada. (lk 48)
  • Direktor seisis õmblusmasina kõrvale. Ema hakkas teda kingade juurest mõõtma. Laske jalad lõdvaks, härra direktor, ütles ta. Ta küsis: Kui pikad, natuke pikemad. Kui laiad, natuke kitsamad. Kas te soovite mansette, härra direktor. Ema esitas küsimusi pükste järgi, mis direktoril jalas olid, alt ülespoole: Ja taskud, härra direktor. Püksiaugu juures tõmbas ta sügavalt hinge ja küsis: Kummal pool te keldrivõtit kannate, härra direktor. Direktor vastas: Alati paremal. Ja koduapteek, küsis ema, kas te tahate nööpe või tõmblukku. Mida te sellega mõtlete, küsis direktor. Tõmblukk on praktiline, aga nööbid annavad rohkem isikupära, ütles mu isa. Direktor vastas: Nööpe. (lk 55)
  • Kuna me tundsime hirmu, siis saime, Edgar, Kurt, Georg ja mina, iga päev kokku. Istusime koos laua taga, aga hirm jäi üksikuks igaühe peas, nii nagu me olime selle kaasa toonud, kui kohtusime. Me naersime palju, et seda üksteise eest peita. Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses. (lk 57)
  • Kirjutamisel kuupäeva mitte unustada ja juuksekarv kirja sisse panna, ütles Edgar. Kui kirjas enam juuksekarva ei ole, siis on teada, et kiri on vahepeal lahti tehtud.
Üksikud juuksekarvad, mõtlesin endamisi, sõidavad rongides mööda meie maad. Edgari tume juuksekarv, minu hele. Kurti ja Georgi punased juuksekarvad. Mõlemat nimetasid üliõpilased kuldpoisteks. Üks lause küünekääridest, mis tähendab ülekuulamist, ütles Kurt, läbiotsimise kohta lause kingadest, varjamise kohta tuleb öelda, et olen külmetanud. Pöördumisel tuleb alati panna hüüumärk, surmaohu olemasolu korral ainult koma. (lk 62)
  • Teel lagunenud koolimaja poole tahtsin takjaid korjata, sest Edgaril oli tühi vaas ja hilised takjavõrsed veel õitsesid. Püüdsin neid murda ja tirisin varsi, aga ei suutnud ära murda. Jätsin need muljutuna tee äärde. Vartes olid kiud, mis olid tugevad nagu teras. Okkalised äraõitsenud takjanupud, mida ma ei tahtnud korjata, olid takerdunud mu mantli külge.
Poisid teevad endale takjanuppudest pagunid. Nad tahavad saada politseinikeks või ohvitserideks. Need korstnad kisuvad nad vabrikusse. Ainult paar poissi, kõige visamad, ripuvad juba praegu elu küljes kinni. Nagu takjad sinu mantli küljes, hakkavad nad rongi peale hüppama, ütles Edgar, ja seisavad valvuritena kuskil siin maal tee ääres, olles kõigeks valmis. (lk 66)
  • Edgar oli Georgil külas käinud. Linn asus metsade vahel. Sinna ei sõitnud ükski rong ega buss. Ainult veoautod, mida juhivad ühesilbilised juhid, kelle kätel puuduvad paar sõrme, oli Edgar öelnud. Veoautod tulevad tühjalt ja sõidavad ära, laadungiks puutüved.
Töölised varastavad puumaterjali ülejääke ja teevad neist parketti, oli Georg Edgarile öelnud. Seda, kes ei varasta, ei võeta vabrikus tõsiselt. Seepärast ei või nad, kui juba terves korteris on parkettpõrandad, varastamist jätta ja parketipanemist lõpetada. Nad panevad selle seintele kuni laeni välja. (lk 66)
  • Kurt oli öelnud, et linna hullud ei sure kunagi. Kui nad pikali kukuvad, kerkib sealt, kus nad olid seisnud, samasugune inimene asfaldist üles. Musta kärbsega mees oli pikali kukkunud. Asfaldist olid kerkinud kaks samasugust. Politseinik ja valvur.
Politseinik ajas seisjad ära. Tema silmad lõid sädemeid, tema suu oli karjumisest niiske. Ta oli toonud kaasa valvuri, kes oli harjunud inimesi kiskuma ja taguma.
Valvur astus surnu kingataldade juurde ja pistis käed oma mantli taskutesse. Mantel lõhnas uuena, soolasena ja õlisena nagu impregneeritud riided kauplustes. Mantlil olid nagu kõigil ühe suurusega valvurimantlitel liiga lühikesed varrukad. Valvuri mantel oli kohal. Ka valvuri uus müts. Ainult silmad mütsi all olid kuskil ära. (lk 82)
  • Vabrikus rippus üleval katuseviilul, mis kõige kõrgemalt taevasse ja kõige sügavamale alla õue vaatas, loosung:
Kõigi maade proletaarlased, ühinege.
Ja all maapinnal kõndisid kingad, mis tohtisid maalt ainult põgenedes lahkuda. (lk 96)
  • Kurtil oli terve öö hammas valutanud. Tema juuksed olid sassis. Külas ei ole hambaarsti, ütles ta, kõik käivad kingsepa juures. Kingsepal on tool, mida saab istuja kõhu eest lauaga sulgeda. Inimene istub ja kingsepp seob tugeva niidi hamba ümber. Niidi teisest otsast teeb ta silmuse ja seob selle töökoja ukselingi külge. Ta lööb tugeva jalahoobiga ukse kinni. Niit kisub hamba suust. Selle eest makstakse nelikümmend leud, nii nagu pooltaldade eest, ütles Kurt. (lk 125)
  • Nuhkidena saab kõiki kasutada, ütles Kurt, ükskõik, kas nad teenisid Hitlerit või Antonescut. Armi pärast pöidlal näis ta mulle nagu kuradi laps. Paar aastat pärast Hitlerit nutsid nad kõik Stalinit taga, ütles ta. Sellest ajast peale aitavad nad Ceaușescul kalmistuid rajada. Väikesed nuhid ei taha parteis mingit kõrget ametit. Neid saab vabalt kasutada. Partei liikmed võivad kaevata, kui neid sunnitakse nuhiks hakkama. Nad saavad ennast paremini kaitsta kui teised. (lk 126)
  • Edgarile ja Georgile oli kapten Pjele nädal hiljem öelnud, et nad elavad rahva ülesässitamisest ja parasiteerimisest. See on seadusevastane. Lugeda ja kirjutada oskab igaüks sellel maal. Kes tahab, kirjutab luuletusi, ilma et ta oleks riigi vaenlane ja kriminaalselt organiseeritud. Meie kunsti teeb rahvas endale ise, selleks ei vaja meie maa käputäit asotsiaale. Kui te saksa keeles kirjutate, siis minge Saksamaale, võib-olla tunnete ennast seal mülkas nagu kodus. Ma arvasin, et võtate mõistuse pähe. (lk 135)
  • Edgar ütles üliõpilasajast tuntud juukselõikaja kohta ikka veel: Meie juuksur. Sel ajal käisid Edgar, Kurt ja Georg koos kavalate silmadega mehe juures, sest juuksuri häbematust oli kolmekesi kergem taluda. Ja kuna ta oli labane nii kaua, kuni ta juukselõikamisega alustas. Siis muutus ta peaaegu kartlikuks või vaikis.
Juuksur andis Edgarile kätt: Ah nii, te olete jälle linnas. Ja kaks punapäist, küsis ta. Tema nägu ei tundunud vanem. Nüüd jäävad paljud tulemata, kuni kevad kätte jõuab, ütles ta. Nad panevad mütsi pähe ja joovad juuksurile maksmise asemel hoopis viina. (lk 155)

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel