Raksatused, klirin, purunemishelid katkestasid nende sosina. Üheaegselt virutatud kivide valing oli andnud vabrikuhooneakenderohkele laiale esiküljele tervitussuudluse. Kõikide võreakende klaasid vedelesid kildudeks ja pulbriks purustatuina maas. Vabrik püsis tumm nagu mausoleum. Mässajad hakkasid laskma. Kas see oligi kaitsjatele märguandeks? Paistis nii. Elutu ja tegevusetu vabrik ärkas korraga, läbi tühjade aknaraamide anti sähvides tuld, püsside kogupauk kõmatas teravalt kogu orus. Tulirelvad ei vaikinud peaaegu hetkekski, heideldi ja rüseldi, kuuldus sammumüdinat, kõlasid hõiked. Ründajate eesmärk näis olevat vabrikusse tungida, kaitsjad aga lõid neid tagasi.
Spencer soovitab korraldada viiulikontserte ruumides, mis on vooderdatud alusseinast poole jala kaugusel asetsevate õhukeste männilaudadega, et saavutada resonantsi, mis on tema meelest vajalik viiuliheli piiratud võimsuse tõttu. Paraku pole see retsept kõlblik iga teose jaoks, sest on helitöid, mille jõud peitub sisus. Sosin kõrva ääres võib mõnikord vapustada nagu kõuekärgatus, ja kõuekärgatus vaid naerma ajada.
Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja". Tõlkinud M. Käbrik. Tallinn: Eesti Raamat 1972, lk 211
