Pitsataigen.

Proosa

muuda
  • Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis.


  • Taigen oli tohutu lasu suures ümaras puumõhes, mille keskele oli pandud kõrge teivas ja selle külge kinnitatud kolm pikka palakariba. Kolm Cameroni istusid, püksisääred põlvini üles kääritud, ja küürisid madalas kausis jalgu. Küürisid ja küürisid, kuni hakkas hirm, et nad nühivad naha maha. Siis kuivatasid nad jalad puhaste käterätikutega, hõõrusid jahuga sisse, hüppasid kausist taignamõhesse, igaüks kahmas ühest palakast ja alustas taignas metsikut tantsu, nagu näis. Ikka tiir tiiru järel, kuni palakaribad olid teibale nii ligidal, nagu olla saavad; siis keerasid mehed ringi ja tantsisid vastassuunas, nii et ribad lahti keerdusid, ja hõikusid tantsides: "Hei, hei, hei!"


  • Kuid ma hoiatan sind köögikombaini eest: sellega on lihtne tainas üle segada, ning kuigi tugev tainas on hea, siis kummine - ilmselgelt - seda ei ole. (lk 240)


  • Kell on seitse õhtul, käes on kreppide valmistamise aeg. Mina valmistan taina. Ilma retseptita, mõistagi. Sina mõõdad ainult piima ja jahu ning sulatad või. Panen endale töövahendid ise valmis: salatikauss ja vispel, mis on väiksem kui sul. Ma oskan nüüd juba mune õigesti jahu sisse katki lüüa. Seejärel lisan aegamisi kaussi piima ja või segu. Siis kukun kogu jõust vispeldama, nagu sõltuks sellest terve maailma heaolu. Sa peatad mu: "Mitte nii kiiresti, kontrolli oma liigutusi, muidu lendab see igale poole laiali." (lk 63)


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel