Plaksutamine

ProosaRedigeeri

  • Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast valgusest, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud vormi ja värviga. Siis muutus ere punane salliks. Hall mantel ja valge ihu sulasid ühte lumega, mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis kõri pingule tõmbuvat, ja käsi plaksutama, et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)


LuuleRedigeeri

Ürgema patsutab neli korda kasetüvele.
Ta teab, et maailmapuu on endasse kogunud
aegade mahla.
Nelja ilmakaare poole paneb Ürgema ämbrid
ja lööb neli korda käsi kokku.
Mahl purskub jugadena.

  • Lea Mändmets, "*Ürgema teeb neli tiiru ümber maailmapuu...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 14