Vassili Surikov, "Siberi kaunitar. Jekaterina Aleksandrovna Ratškovskaja portree" (1891)

Proosa muuda

  • See on huvitav rahvas ־ see Siberi rahvas. Puhastverd loodusrahvas, kokkukõlas oma suurejoonelise ümbrusega. See rahvas seal põlises taigas ja piiritus stepis on eri rahvuseks kujunenud. On arenenud tugevaks, suureks, julgeks, iseteadvaks. Ta on kirjaoskamatu, harimatu oma naturaalmajapidamises, aga varustatud tugeva loomuliku mõistusega. See oli sunnitööliste, röövlite, mõrtsukate, kurjategijate ja aktiivsete sisserändajate sugu.
Nikolai I saatis kaks mässavat polku paraadmarsil otseteed Siberisse. Krahv Muravjov-Amurski kogus kokku sõdurid, kes olid trahviroodu üle viidud, valis neile mõrsjad litsimajadest, käsutas paarid kirikusse laulatusele, saates nad sealt otseteed Siberisse asumisele. Nõnda loodi Siberi rahvas. Tobolski Irtõši-äärsed siberlased aga tunnistasid endid Jermaki vasallide otsesteks järeltulijateks. Tähendab, kõik nad olid põlised aristokraadid.
Olime üllatatud nende nägusaist kõrgeist hooneist, mis olid rikkalikult valgustatud akende reaga. Puhtad kenad toad - võõrastetoad ja oma toad. Võõraste poolel olid seinad tapeetidega kaetud, põrandad kollaseks võõbatud, kardinad akendel. Kogu sisustus andis tunnistust teatud kultuurilisest maitsest ja linna lähedusest. Kuid linna polnud lähedal. Talvel sõideti kalade ja nahkadega jõge pidi Tjumenisse - raudteelinna. See oli ainus kontakt linnaga. Vahel harva sai ka Tobolskis käidud.
Võrdlesin Siberi maju oma kodumaa taludega. Meel läks kurvaks: tuli Siberi kirjaoskamatu talupoja kasuks otsustada. Väga raskelt Siberi talupoja kasuks. Meie talumajad, eriti Läänes ja Harjus, on mitmes pimedamas nurgas säärased, kuhu ei tihka vastikustunde pärast sisse astuda: inetud, mustad, koristamata, mõnutud. Aga meie oleme kirjaoskajad! (lk 90-91)
  • Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010