Võõrastetuba

Proosa

Klaver: võõrastetoas paiknev seade jumalavallatu külalise taltsutamiseks. Seadet juhitakse klahvide allavajutamise teel, misjärel kuulajate tuju langeb iseenesest.
- Ambrose Bierce, "The Devil's Dictionary"

Maja oli tühi ja ihuüksi võõrastetoas viibides võis end tunda nagu looduseuurija, kes rohu ja lehtede alla peitunult jälgib kõige pelglikumaid loomi - mäkri, saarmaid, jäälinde - vabalt ringi liikumas, jäädes ise nähtamatuks. Sel õhtupoolikul oli tuba noid arglikke olendeid täis - valgust ja varje, lehvivaid kardinaid, langevaid õielehti - asju, mis ei paista kunagi juhtuvat siis, kui keegi vaatab. Vaipade ja kivist kaminatega, seina süvistatud raamaturiiulite ja kuldlakitud kapikestega tuba vanas vaikses maamajas kubises sääraseist ööolendeist. Nad tulid keereldes üle põranda, astusid õrnalt, jalgu kõrgele tõstes, sabad laiali löödud, vihjamisi nokkadega toksates, nagu oleksid nad kured või pleekinudroosade elegantsete flamingode parved või siis paabulinnud, sabad hõbedaga kirjatud. Ja oli ka arusaamatuid õhetusi ja tumenemisi, nagu oleks tindikala järsku õhku lilla pahvaka paisanud; ja toal olid omaenda kired ja raevud ja kadedused ja kurbused, mis teda aeg-ajalt tabasid ja süngestasid nagu inimolendit. Miski ei püsinud kaks sekunditki järjest sama.
- Virginia Woolf, "Daam peeglis. Refleksioon", tlk Mirjam Parve, proosakogu "Kirjutamata romaan ja teisi jutte", LR 25-26 2017, lk 18

Nikolai I saatis kaks mässavat polku paraadmarsil otseteed Siberisse. Krahv Muravjov-Amurski kogus kokku sõdurid, kes olid trahviroodu üle viidud, valis neile mõrsjad litsimajadest, käsutas paarid kirikusse laulatusele, saates nad sealt otseteed Siberisse asumisele. Nõnda loodi Siberi rahvas. Tobolski Irtõši-äärsed siberlased aga tunnistasid endid Jermaki vasallide otsesteks järeltulijateks. Tähendab, kõik nad olid põlised aristokraadid.

Olime üllatatud nende nägusaist kõrgeist hooneist, mis olid rikkalikult valgustatud akende reaga. Puhtad kenad toad - võõrastetoad ja oma toad. Võõraste poolel olid seinad tapeetidega kaetud, põrandad kollaseks võõbatud, kardinad akendel. Kogu sisustus andis tunnistust teatud kultuurilisest maitsest ja linna lähedusest. Kuid linna polnud lähedal. Talvel sõideti kalade ja nahkadega jõge pidi Tjumenisse - raudteelinna. See oli ainus kontakt linnaga. Vahel harva sai ka Tobolskis käidud.

Võrdlesin Siberi maju oma kodumaa taludega. Meel läks kurvaks: tuli Siberi kirjaoskamatu talupoja kasuks otsustada. Väga raskelt Siberi talupoja kasuks. Meie talumajad, eriti Läänes ja Harjus, on mitmes pimedamas nurgas säärased, kuhu ei tihka vastikustunde pärast sisse astuda: inetud, mustad, koristamata, mõnutud. Aga meie oleme kirjaoskajad!

Marta Lepp, "1905. aasta romantika, järellained, lõppvaatus", 2010, lk 90-91

Ainus mööbliese, mis Förstorgärdi sobis, oli vana puidust nõudekapp. See oli tumeda ja raskena seisnud tädi ühetoalises korteris, osaliselt ukse taha surutud, ning selle uksi polnud ruumi korralikult avada. Aga isegi nurgas olles õnnestus nõudekapil näha välja nagu korteri ainus õige mööbliese. Nüüd, kui see võõrastetuppa tassiti, ajas see rinna ette, tõmbas nurgad sirgeks ja laskis oma ornamentidel õilmitseda.
- Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju". Tõlkinud Jan Kaus. Post Factum, 2018, lk 22