Aplaus

Edward Onslow Ford, "Aplaus" (1893)

Guido Messer, "Die Claque" (1988)

Proosa

• Kõige meelsamini hävitab mass maju ja esemeid. Kuna sageli on tegu haprate asjadega nagu aknaklaasid, peeglid, vaasid, pildid, lauanõud, siis kaldutakse arvama, et just esemete haprus on see, mis ahvatleb massi hävitustööle. On küll kindlasti õige, et hävitamise lärm, lauanõude purunemine, aknaklaaside klirin lisab olulisel määral sellest tuntavat rõõmu: need on uue olevuse jõulised eluavaldused, vastsündinu kisa. Lärmi armastatakse ka seetõttu, et seda on nii kerge esile kutsuda, kõik karjub üheskoos kaasa ja klirin on asjade aplaus.
  • Elias Canetti, "Massid ja võim", tlk Mati Sirkel, 2000, lk 19

• Porgand hakkas plaksutama.

See polnud selline plaksutamine, mille abil keskmused õhutavad alamusi ülemustele aplodeerima*. Selles oli siirast entusiasmi ja miskipärast tegi see asja veel hullemaks. Paar uut konstaablit, kes olid kergemini mõjutatavad, hakkasid kaasa plaksutama, ja peagi, täpselt samal kombel nagu väikeste kivikeste veeremine viib laviinini, täitis kogu ruumi inimeste ja inimlaadsete käteplagin.

Vimes oli tulivihane.

"Väga innustav kõne, härra komandör!" ütles Porgand - ja aplaus muutus lausa tormiliseks.

• Peopesi hoitakse teineteisega täisnurga all ja pigem lehvitatakse kokku kui plaksutatakse, samal ajal puurib lehvitaja kuulajaskonda pilguga, nagu tahaks öelda: "Me kuuleme kohe aplausi, muidu jääb terve kool peale tunde."
  • Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 40-41

• Aga elasime nõukogude elu, kus kehtisid ühtsed mängureeglid ja kõik mängisid nende järgi. Keegi seal seisab tribüünil. Ta valetab, kõik plaksutavad, kuid kõik teavad, et ta valetab, ja tema teab, et nad teavad, et ta valetab.Kuid ta räägib kõike seda ja naudib aplausi. Polnud kahtlust, et meiegi hakkame samamoodi elama ja tuleb otsida varjupaika.
  • Sviatlana Aliaksijevič, "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp", tlk Veronika Einberg, 2014, lk 140

• Ennast üles poonud Lola arvati kaks päeva hiljem pärastlõunal kell neli suures aulas parteist välja ja eksmatrikuleeriti ülikoolist.

Kohal oli sadu inimesi.

Keegi seisis kõnepuldi taga ja ütles: Ta pettis meid kõiki, ta ei ole seda ära teeninud, et olla meie riigi üliõpilane ja partei liige.

Kõik plaksutasid.

Õhtul ütles keegi nelinurgas: Kuna kõigil oli tahtmine nutta, siis plaksutasid nad liiga kaua. Keegi ei julgenud esimesena järele jätta. Igaüks vaatas plaksutades teise kätele. Mõned olid korraks järele jätnud, ehmusid ja hakkasid jälle plaksutama. Siis oleks enamik meeleldi järele jätnud, oli kuulda, kuidas plaksutamine ruumis rütmist välja läks, aga kuna need vähesed olid hakanud teist korda plaksutama ja seda kindlas rütmis tegid, plaksutas ka enamik edasi. Alles siis, kui terves aulas ühtne rütm nagu suure kinga viskamine vastu seina kõlises, andis kõneleja käega märku, et järele jäetaks.

• Herta Müller, "Südameloom", tlk Vilma Jürisalu, 2010, lk 23-24