Hiina

Ida-Aasia riik

ProosaRedigeeri

  • Kui keegi pani tähele, siis Venemaa ja Hiina on arendanud välja võimekuse eraldada oma internet World Wide Web'ist. See tähendab autonoomset internetti. Teiseks, satelliidivastased raketid ja oma GLONASS, alternatiivne GPS süsteem. See tähendab, et neil tekib võimalus võtta maailmavõrk maha, likvideerida GPS ning nende GLONASS ja autonoomsed võrgud töötavad edasi. Kas me sellele oleme mõelnud?
  • Et Hiinast aru saada, pead sa sündima Hiinas, rääkima vabalt hiina keelt ja sööma kogu aeg pulkadega – siis hakkad Hiinast aru saama. Meil ei ole neid palju, kes Hiinast aru saaksid.
  • Kunagi rääkisin Brüsselis Hiina diplomaadiga. Üldiselt nad ei räägi palju, aga tema oli vastuvõtul ilma rahata veini nautinud, vist mõne klaasi rohkem kui muidu. Mis Siber ja Venemaa, see on meie oma, ütles ta. Minu teada on see Venemaa, poetasin. Ei noh, praegu on, aga nad niikuinii ei oska sellega midagi teha, saja aasta pärast on see meie oma, kehitas ta õlgu.


  • [---] Johanna on veendunud, et ema on isa lõplikult maha kandnud, kes neid tuhandeid haudu ikka tagantjärele kindlaks teha suudab, ema teeb ainult Johanna jaoks näo, et isa on kusagil olemas, aga aegapidi nihkub see kusagil ikka kaugemale ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ulatub juba peaaegu Hiinamaale, mis, nagu öeldud, on ema jaoks maailma lõpp. (lk 26)
  • Lõpuks saavad varemed koristatud, pealinnaski on suuremad sõja jäljed likvideeritud, Johanna võiks nüüd ükskord oma unistuse teoks teha, loomaaeda vaatama sõita, Austria-sõit ei tule praegu ilmselt kõne alla, rahvusvaheline olukord on seesugune, seletab lektor, kui Johanna kord poliitloengul arglikult küsida söandab, et kuidas sõidetakse Austriasse. Pärast saab Johanna veel postkontori ülema käest noomida, seesuguseid küsimusi ei maksa esitada, igal asjal on oma aeg. Postkontori ülem ei ole loomulikult enam härra Sildnik, kodanik Sildnik raiub puid kusagil Magadani oblastis, ja see on peaaegu sama kaugel kui Hiinamaa, nagu Johanna on atlasest järele vaadanud, Johanna tunneb nüüd hästi geograafiat. (lk 33)
    • Astrid Reinla, "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987