Harri Tiido

Eesti ajakirjanik ja diplomaat

Harri Tiido (sündinud 8. oktoobril 1953 Jõhvis) on Eesti ajakirjanik ja diplomaat. Ta on töötanud Eesti Raadios, Kuku Raadios ja Ameerika Hääles, 1997-2000 oli ta Kuku peatoimetaja. 2000. aastast töötas ta välisministeeriumis, oli 2003–2007 Tiido Eesti suursaadik NATO juures, 2008–2011 Eesti suursaadik Afganistanis, 2011–2014 Eesti alalise esinduse asejuht Euroopa Liidu juures PSC küsimustes, 2014–2018 Eesti suursaadik Poolas ning 2018–2020 Eesti suursaadik Soomes.

Harri Tiido 2009. aastal


  • Õppisin ajakirjanikuna ära, et kui midagi ütled või teed, mida sa õigeks pead, siis arvesta sellega, et võid jääda üksinda. Ja võid olla märklaud. Sellele vaatamata on hea tagasi vaadata, kui oled teinud nii nagu õigeks pead.
  • Kui keegi pani tähele, siis Venemaa ja Hiina on arendanud välja võimekuse eraldada oma internet World Wide Web'ist. See tähendab autonoomset internetti. Teiseks, satelliidivastased raketid ja oma GLONASS, alternatiivne GPS süsteem. See tähendab, et neil tekib võimalus võtta maailmavõrk maha, likvideerida GPS ning nende GLONASS ja autonoomsed võrgud töötavad edasi. Kas me sellele oleme mõelnud?
  • ...me räägime palju NATO 5. artiklist. Minu arvates on tähtsam 3. artikkel. See ütleb, et iga riik peab arendama välja oma kaitsevõime. Selles mõttes on Soome palju rohkem NATO riik kui suur osa NATO riike, sest Soome oma kaitsevõime on parem kui paljudel NATO maadel.
  • Meie peaksime kasutama viimast kriisi, et õppida järgmiseks kriisiks. Aga mitte järgmiseks samasuguseks, vaid kriisiks kui selliseks.
  • Ma tean, Mart Laar on öelnud, et peaksime vaatama rohkem Läti poole ja selles on teatav loogika. Mina ei ole vennasrahva usku. Nõukogude Liidu ajal oli Soome Eestile aken, teleka kaudu. Siis Nõukogude Liit lagunes, Soome muutus ukseks – Vantaa lennuväli, kust sai lennata Euroopasse ja mujale. Nüüd on ta lihtsalt naaberriik.
  • Mina lähtun sellest, et tuleb elada sellise Vene riigiga, nagu ta on. Meie teda muuta ei suuda, Venemaa saab muutuda ainult ise. Aga Venemaa puhul on kahjuks oht selles, et kui ta muutub, siis mitte evolutsiooniliselt, vaid revolutsiooniliselt. Ja revolutsioonilised muudatused Venemaal võivad olla meile väga kahjulikud.
  • Et Hiinast aru saada, pead sa sündima Hiinas, rääkima vabalt hiina keelt ja sööma kogu aeg pulkadega – siis hakkad Hiinast aru saama. Meil ei ole neid palju, kes Hiinast aru saaksid.
  • Kunagi rääkisin Brüsselis Hiina diplomaadiga. Üldiselt nad ei räägi palju, aga tema oli vastuvõtul ilma rahata veini nautinud, vist mõne klaasi rohkem kui muidu. Mis Siber ja Venemaa, see on meie oma, ütles ta. Minu teada on see Venemaa, poetasin. Ei noh, praegu on, aga nad niikuinii ei oska sellega midagi teha, saja aasta pärast on see meie oma, kehitas ta õlgu.
  • Ükski liit ei ole ehitatud igaveseks. Kõik muutuvad. Ja kui nad ei muutu, siis lagunevad. Ükski liit ei tohi olla liiga jäik. Järelikult peaks ka EL näitama selles mõttes paindlikkust, et vaatama ise peeglisse.
Üks küsimus, milles EL-i kritiseerijatel on õigus, on kogu Euroopa Komisjoni süsteem. Komisjoni liikmed ei ole valitavad, neil puudub mandaat. Tihti on nad koduriigist ära saadetud poliitilise diili tulemusena, et neist lahti saada, mistõttu ei pruugi nad olla kõige paremad eksemplarid.
  • [Toomas Sildam:] Milline on Eesti kõige suurem oht?
[Harri Tiido:] Eesti ise, ilmselt. Meie mõtlemine.
On kolm põhimõtet, mis kõik langevad kokku.
Esimene põhimõte kõlab inglise keeles shit happens – lihtsalt juhtub, no tuli koroona, juhtub.
Teine põhimõte on blondiini anekdoodist. Kui mehelt küsida, millised on võimalused protsentuaalselt, et kohtad tänaval dinosaurust, siis on vastus kindlasti 0,0000... protsenti. Küsid blondiinilt, tema ütleb fifty-fifty, kas kohtad või ei kohta. See on väga tervislik.
Ja kolmanda põhimõtte omandasin Kabuli lennujaamas, oodates vahetevahel päevade kaupa lennukit, ükskõik, kas lennates lõunasse või [riigist] välja. See on Inshallah – kui Allah tahab. Kui Allah tahab, siis lennuk läheb, kui ei taha, siis ei lähe. Elik – ära põe.
Võibolla, kui taolist lähenemist rakendada, siis muutuks ka elu lihtsamaks. Sa oled kõigeks valmis ja ei ehmata millegi üle.
  • Ameeriklastel on sageli see viga arvata, et kui nad kopeerivad enda ühiskonda teises riigis, hakatakse seal hästi elama ja kõik on õnnelikud. Aga nendes maades see niimoodi ei toimu. Kui lugeda Afganistani ajalugu, on seal alati lahenenud kõik alles siis, kui hõimud jõuavad kokkuleppele. Ilma nende enda kokkuleppeta midagi ei teki, väljastpoolt pole sinna võimalik lahendust viia.
Rääkisin kohapeal, ja mul oli isegi mõningaid toetajaid, et me pidanuks aitama oopiumikasvatajatel hoopis teistmoodi elada. Mitte jagama neile nisu, nagu me lõunas tegime, 40 protsenti müüdi turul kohe maha, kuigi oli mõeldud seemneks. Pidanuks ehitama näiteks väikesed teed küladest suure teeni, ehitama jahehooneid, kus nad saaksid oma põllumajandustooteid hoida.
Kui inimesel ei ole võimalik elatist teenida, siis võtab ta vastu pakkumise, mis tal seda võimaldab. Ainus süsteem Afganistanis, mis töötas kogu aeg, on uimastikasvatus. Seal on tagatud seeme, krediit, kokkuost, transport, töötlemine – kõik on tagatud. Aga miks me ei kopeerinud seda?
  • Sõjaga ei ole võimalik reformida. Igatahes mitte kolmandas maailmas, kus ühiskonna alused on teistsugused, sinna ei saa viia kotiga demokraatiat ja ütelda, et nüüd hakkate niimoodi elama. Nad ei võta seda vastu. Demokraatia saab üldiselt tekkida seestpoolt, alt kasvades, väljast seda sisse tuua on raske.
  • Diplomaadid ei valeta. Diplomaadid esitavad fakte vastavalt vajadusele.
  • Tegelikult on võimalik diplomaat olla ka ilma valetamata.
  • Poolas ühel õhtusöögil, kus istus ka kindral Terras, veel kaitseväe juhatajana, küsis üks Saksa admiral, et mis juhtub, kui Eestisse tulevad üle piiri rohelised mehikesed. Terras vastas: "Me laseme nad maha. Järgmine küsimus?" Saksa admiralil hakkasid käed värisema, pöördus minu poole, et kuidas me nad kohe maha laseme. Muidugi, ütlesin, kui on relvastatud inimene, ei allu käsklustele, kujutab ohtu, tunnusmärke ei ole, siis ilmselt on tegemist terroristiga, terroristid lastakse maha. Ta jäi sinna värisevate kätega istuma.
  • Deterrence ehk heidutus on kõrvade vahel. See ei ole kahurilihas ega kahurites, see on taju, kui palju see [sõjaline aktsioon] maksma läheb, et kas on mõtet. See on üks kõige tähtsamaid asju, et tekitada [vastasele] kuvand – sinna ei maksa torkima minna, need, kurat, löövadki maha. See ongi heidutus.
  • Maailm on kogu aeg ebakindel. Aegajalt me tunnetame seda, aegajalt ei tunneta.
  • Vesi on midagi, millest pole palju räägitud. Kashmiri konflikti puhul [India ja Pakistani vahel] räägitakse ajaloost, aga mis sealt läbi läheb? Pakistani ja Indiasse suunduvate jõgede algused. See, kes kontrollib Kašmiri, kontrollib vett. Aga selles kandis – kui vett ei ole, pole ka elu.


  • Gorbatšovi ajal lohutati läänes, et Mihhail Sergejevitš peab vanameelsetele mööndusi tegema, et võimu hoida. Jeltsini ajal viidati, et "tal seal need Žirinovskid ja kommunistid". Putini ajastu algul viidati samuti kommunistide mõjule riigiduumas. Mida nüüd öelda? Duuma on Putini täieliku kontrolli all, arvestatavaid sisepoliitilisi vastaseid ei ole. Seega on president ja tema meeskond nüüd ise vastutavad kõige eest. Venemaal on tipp alati kujundanud rahva arvamust, mitte vastupidi. Ka viimased küsitlused näitavad, et esikohale seatakse riigi võimsuse taastamine, heaolu on teisel kohal.
  • Ilmne, et ühistest väärtustest Venemaaga pole eriti mõtet rääkida. Küll aga saab rääkida ühistest huvidest teatud valdkondades. Esialgu saabki neile ühishuvidele keskenduda, sest solvunult Venemaad jalaga põtkida ei ole kah mõtet. Kätlemise komme olevat tekkinud omal ajal soovist haarata vastase mõõgakäsi, et too ei saaks relva tupest tõmmata.
  • Eksivad aga need, kelle arvates võiks Moskva ultimaatumitele vastutulek olukorda parandada. Venemaal võetakse vastutulekut kui nõrkuse ilmingut ja märki võimalusest edasist survet avaldada.

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel