Deterrence ehk heidutus on kõrvade vahel. See ei ole kahurilihas ega kahurites, see on taju, kui palju see [sõjaline aktsioon] maksma läheb, et kas on mõtet. See on üks kõige tähtsamaid asju, et tekitada [vastasele] kuvand – sinna ei maksa torkima minna, need, kurat, löövadki maha. See ongi heidutus.
Me peame olema kindlasti ettevaatlikud. Kartus on väga tugev tunne. Ma arvan, et kartma ei peaks kedagi, tuleb lihtsalt tegeleda heidutusega. Tuleb olla liitlastega ühel joonel ja mitte lasta ennast lõhestada, mis on arusaadavalt ka üks eesmärke täna Venemaal – et meid siin omavahel tülli ajada, nii ida-läänt kui põhja-lõunat, tülli ajada ka USA-ga.
Kui ma räägin Eesti inimestega sõjast, ütlen ma alati seda, et Eesti on NATO liige. Ja NATO on maailma tugevaim sõjaline liit. Selliste tüüpidega ei taha mitte keegi tüli norida. On ju nii?
Tol päeval, kui president Putin andis korralduse alustada niinimetatud erioperatsiooni Ukrainas, oli heidutus läbi kukkunud.
Ma küsin veel – kas tõsiste, kuid konkreetsemalt määratlemata tagajärgedegaähvardamine suudab tavaliselt agressiivset ja ekspansionistlikku käitumist vaos hoida? Ma väidan, et ajaloost ei leia just kuigi palju näiteid, kus selline lähenemine oleks toiminud. Karistamisega heidutamine pole kunagi olnud nii tõhus nagu tõkestamisega heidutamine.
Me peame oma hirmudele silma vaatama. Konkreetsemalt peame üle saama hirmust, et meie teod võivad Venemaad provotseerida. Tegelikult on asi vastupidi – kindlad teod on ainus heidutus, mis toimib.