Kingapael

Proosa

Beni isiksuse ootamatud tahud on Gilliani tõeliselt üllatanud, sest ta poleks iial ette kujutanud, et keskkooli bioloogiaõpetaja võiks olla selline sõlmede fanaatik ja et ta võiks tahta Gilliani voodi külge siduda ja et pärast eelmisi kogemusi Gillian selle üle järele mõtleks, süs nõus oleks ja lõpuks lausa paluks seda. Mil iganes Gillian rauapoes kingapaelu või nöörikera näeb, erutub ta üleni. Ta peab jooksma koju Sally juurde, et ta saaks sügavkülmast jääkuubikuid koukida ja nendega oma kire jahutamiseks käsivarte ja reite sisekülgi hõõruda.
- Alice Hoffman, "Igapäevane nõiakunst", tlk Pille Runtal, 2. trükk, 2016, lk 130

Sebastián on veel suuremas osas terve, ja Lydia on selle eest tänulik. Ta teab, et see pappsilt oleks võinud olla kinnitatud matšeeteteraga ka tema südame külge. Ta teab, et mehe suhteliselt kena surm on omamoodi moondunud lahkus. Ta on näinud teisi kuriteopaiku, painajalikke vaatepilte - kehasid, mis pole enam kehad, vaid kõigest keha osad, mutilados. Kui kartell mõrvab, teeb ta seda hoiatavaks eeskujuks, liialdatud, groteskseks näiteks. Ühel hommikul, kui Lydia päevaks oma poe uksi avas, nägi ta tänaval ühte tuttavat poissi, kes oli põlvili maas ja püüdis kingapaelaga kaela riputatud võtmega oma isa kingapoe võreust lukust lahti keerata. Poiss oli kuueteistaastane. Kui auto temani jõudis, ei saanud ta ära joosta, kuna võti oli lukuauku takerdunud; ta jäi kaelapidi kinni. Los sicario'd hiivasid võreukse üles ja tõmbasid poisi kingapaelaga niimoodi võlla ning peksid teda seejärel seni, kuni ta veel vaid tõmbles. Lydia tormas oma poodi ja pani ukse seestpoolt lukku, nii et ta ei näinud, kui mehed poisil püksid alla tõmbasid ja veel kaunistuse lisasid, aga ta kuulis sellest hiljem. Nad kõik kuulsid. Ja viimne kui poeomanik naabruskonnas teadis, et selle poisi isa oli keeldunud kartelli mordida't maksmast.

Nii et jah, Lydia on tänulik, et kuusteist talle kallist inimest tapeti kiire tuima kuulisajuga. (lk 22)