ProosaRedigeeri

  • [Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."
"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."
"Jah, härra."
"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."
"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.
"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.
"Oh!" kordas Raoul.
"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."
"Tõepoolest!"
"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin." (lk 371)


Naine hiilib esikusse.
Ta seisab vastu ust. Sirgelt, liikumatult.
Lukuaugus on sosin, pomin, lõõtsutamine.
See on tema nimi. Ikka ja uuesti tema nimi. Ta seisab sirgelt, pea kuklas. Kell ta pea kohal hakkab uuesti tärisema. Naine taganeb. Ta jääb peegli ette seisma. Tänavalaterna valgus langeb peeglile. Ukse taga valjeneb tema nimi.
Naine võtab peeglilaualt kammi ja hakkab oma juukseid kammima. Siis mängib ta nendega, keerab juuksesalgu ümber sõrme. Tõmbab.
Ta nimi lukuaugus paisub. Võõraks. Ummistab lukuaugu, valgub esikusse. Täidab selle.
Naise sõrmed kisuvad krampi. Juus annab järele.
Vaikus.
Kustuvad sammud. (lk 45)
  • Silvia Rannamaa, "Nokturn", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 43-46