Proosa

muuda
  • Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud. (lk 11-12)


  • On selliseid ninu, mis nii kangekaelsed, et tahavad olla kogu nägu. Need suruvad siis kõigest jõust suud ja lõuga kurgu alla ning silmi ja otsaesist pealaele.


  • [Woland:] "Pea lõikas otsast naine, koosolek jäi ära ja ma elan teie korteris. See on fakt. Ja fakt on üks kangekaelsemaid asju maailmas."
    • Mihhail Bulgakov, "Meister ja Margarita". Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa, 1995, lk 230


  • Tessaloonika rahva põikpäisus on tuntud juba vanast ajast, sest apostel Paulus oli sunnitud neile kaks kirja kirjutama.


  • [Hastings:] "Läbi lukuaukude ma vaatama ei hakka," katkestasin ma ägedalt.
Poirot sulges silmad. "No hea küll. Te ei hakka läbi lukuaukude vaatama. Te jääte inglise džentelmeniks ja keegi tapetakse. See ei tähenda midagi. Au tuleb inglasel esimeses järjekorras. Teie au on tähtsam kui kellegi teise elu. Bien! Olgu siis nii."
"Ei, aga pagan võtaks, Poirot..."
Poirot ütles külmalt: "Saatke Curtiss minu juurde. Minge ära. Te olete kangekaelne ja äärmiselt rumal ja ma tahaksin, et oleks olemas keegi teine, keda ma saaksin usaldada, aga arvatavasti pean leppima teiega ja teie absurdsete ausa mängu ideedega. Et te ei saa kasutada oma halle ajurakke, sest neid teil pole, siis vähemalt kasutage oma silmi, kõrvu ja vajaduse korral nina, nii palju kui autunne teid lubab."
  • Agatha Christie, "Eesriie", rmt: "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, 1984, lk 191


  • On ilmne, et võimu kätes ei ole faktid ohutus kohas, vaid asja tuum on selles, et võim ei saa juba loomu poolest kunagi pakkuda aseainet faktilise reaalsuse kindlale stabiilsusele, mis oma minevikulisuse tõttu meie jaoks ligipääsmatuks on muutunud. Faktid kehtestavad end kangekaelsuse abil, ning kummalisel kombel lisandub nende haprusele ka suur elastsus — seesama tühistamatus, mis on igasuguse inimtegevuse tunnistäheks. Oma tõrksuses on faktid võimust tugevamad; nad pole nii ajutised kui võimuformeeringud, mis tekivad, kui inimesed mingil eesmärgil kokku tulevad, kuid kaovad niipea, kui see eesmärk on kas saavutatud või kadunud. See ajutisus teeb võimust seal, kus tahetakse saavutada mingit liiki püsivust, äärmiselt vähe usaldusväärse instrumendi, ning seetõttu on tema kätes ebaturvalised mitte üksnes tõde ja faktid, vaid ka ebatõde ja mittefaktid.
  • Kuigi tõde on võimuta ning teda ähvardab alati otsene kokkupõrge maapealsete võimudega, on ta omamoodi vastupidav, ning mida võimulolijad ka ei sepitseks, pole neil võimalik avastada ega leiutada sellele elujõulist aseainet. Veenmine ja vägivald võivad tõe hävitada, kuid ei suuda seda asendada.


  • Kord tuli tal kirjutada kirjand teemal, mis raamatut ta tahaks endale kaasa, kui peaks sattuma üksikule saarele. See oli tobe teema. Oli äärmiselt ebatõenäoline, et keegi nende klassist üksikule saarele satuks. Preili Castle oli soovinud, et nad valiksid mõne Shakespeare'i näidendi või Piibli, ent Sam oli põikpäiselt valinud sõnaraamatu. Sam mõtles, et oleks üsna paranoiline ringi käia lemmikraamatuga seks juhuks, et satud üksikule saarele. Kui ka nii juhtuks, on raamatust ammu villand. Sõnaraamatu abil võiks ta kirjutada just niisuguse raamatu, nagu ise tahab.


  • Cassie oli viieaastane ja oskas ennast niisama hästi maksma panna nagu ema. Fran oli ta enne kooli lugema õpetanud - aga õpetaja Henryle oli ka see vastukarva olnud. Tüdruk võis olla lärmakas ja põikpäine ning mõnikord mõtles isegi Fran, samas end hirmsa kahtluse pärast põlates, kas ta oli loonud ninatarga koletise.
"Oleks tore," oli õpetaja Henry esimesel lastevanemate koosolekul jäiselt öelnud, "kui Cassie kuulaks vahel kohe esimesel korral sõna. Ilma et ma peaksin üksikasjalikult seletama, miks ma midagi teha palun."
Fran, kes oli oodanud kiitust, et tema tütar on geenius, keda on rõõm õpetada, tundis alandust. Ta oli varjanud pettumust, kaitstes südikalt oma kasvatuspõhimõtteid. Lastel peab olema enesekindlust ise otsustada ja autoriteete trotsida, oli ta öelnud. Kõige vähem tahtis ta, et tema laps oleks alandlik muganduja.

Luule

muuda

Nereus Thalesele:

Kas inimest siis veenab ükski nõu?
Seks liiga tuim ja kangekaelne on ta.
Heast nõust tal õppida on üle jõu.
Ei ükski võim saa muuta inimkonda.


Sind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää sõber, jäta! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.