Kõrts

Kõrts (vanemas keelepruugis ka kabak või trahter, uuemas pubi) on söögi- ja joogikohana, külakogukonna kooskäimiskohana, ajalooliselt ka teeliste peatus‑ ja ööbimiskohana kasutatava hoone ning asutuse nimetus.

Kolu kõrts

Cornelis Dusart, "Külakõrts" (1690)

François Louis Jaques, "Fribourgi talumehed kõrtsus", 1923

Oskar Hoffmann (1851-1912), "Talupojad kõrtsis", s.d.

Proosa

• Mõne laua juures istuvad ka naised ja kiirustavad mehi kojusõidule. "Jah, jah," on mehed naistega täiesti ühel nõul, "joome ära ja lähme kohe minema." Kuid enne minekut võetakse veel üks pudel, siis veel teine, tulise rutuga tellitakse kolmaski; ja peale seda hakkavad mehed juba natuke teisiti kõnelema. Jumal, tule appi, ega seal kodus siis ometigi ei põle, ja kui põlebki, egas nemad enam niikuinii õigel ajal jaole ei saa. Lasku’nd ikka hobused söövad natuke ja puhkavad, seda rutem jooksevad nad pärast kodu poole. "Sa, Kadri, oled ikka imelik inimene; näe, saad siin hulga aja järele vana tuttavaga kokku, vaja on ometi paar sõna juttu vesta. Küll saananaine aitab kodu lehmad ära lüpsta; õhta, viluga, ongi parem sõita, mudu ei anna parmud hobusele ussi asu. Prouad, lubage meile seal veel paar õlut!" Kõrtsi pingid on otsekui pigised ja ei taha ega taha mehi lahti lasta. Viimaks, kui naised juba õieti kärsituks lähevad ja üksinda koju lubavad sõita ja sellele ähvardusele veel palju teisigi juurde lisavad, tõustakse suure meelepahaga üles ja minnakse minema.
  • Oskar Luts, "Suvi I ja II. Pildikesi noorpõlvest", (1987, 8. tr), lk 159

• [Peter Wimsey:] "Ei, ärge hakake mulle teed näitama. Mul on kõrtside suhtes eriline vaist. Ma leian kõrtsi üles isegi Londoni udus, kinnisilmi ja seotud kätega."
  • Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013, lk 66

• Lapitud Trummi sisemus on nüüdseks saanud juba legendiks kui Kettamaailma kuulsaim halva kuulsusega kõrts ning linna omanäolisemaid kohti, mille omanik oli pidanud pärast hiljutisi vältimatuid remonditöid kulutama mitu päeva, et taastada algset sopa-, nõe- ja teiste, raskemini äratuntavate olluste kultuurkihti seintel, ning vedama välismaalt sisse terve tonni eelmädandatud kõrkjaid põranda katmiseks. Joojateks oli tavaliselt kamp kangelasi, kõrilõikajaid, palgasõdureid, roimareid ja sulisid, ning ainult mikroskoopiline analüüs oleks võinud näidata, kes on kes. Õhus rippusid tihked suitsukeerud — võib-olla selleks, et mitte seinu puutuda.
  • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 66-67

• Pealegi polnud kõrtsi nimetamine Ämbriks tegu, millele oleks olnud määratud pääseda Ajaloo Oivaliste Äriotsuste nimekirja. Ämbri omanik oli härra Cheese, kes oli kõhn ja kuivetu ning naeratas ainult siis, kui kuulis mõnest järjekordsest rängast mõrvast. Tavaliselt müüs ta jooke õigest mahust vähem ning selle tasategemiseks andis ka raha vähem tagasi. Sellest hoolimata oli Linnavahtkond võtnud selle mitteametlikult korrakaitsjate kõrtsiks, sest korrakaitsjatele meeldib juua seal, kus keegi teine ei käi ja neile ei tuletata kogu aeg meelde, et nad on korrakaitsjad.

Mõnes mõttes oli see kõrtsile hästi mõjunud. Isegi litsentsita vargad ei üritanud enam Ämbrit röövida. Politseinikele ei meeldi, kui keegi neil joomist segab. Teisest küljest polnud härra Cheese kunagi näinud suuremat pisikurjategijate kampa kui need. kes kandsid Vahtkonna mundrit. Juba esimesel kuul nägi ta üle leti liikumas rohkem mängudollareid ja kummalisi võõramaiseid rahasid kui kümne kõrtsmikuna töötatud aasta jooksul kokku. Selline asi ajab inimese masendusse, seda tõesti. Aga mõned mõrvade kirjeldused olid üsna naljakad. (lk 19)

• Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2007

• Ismo [Pentti Saarikoski vaimulikust vend Londonis] pastoraadis ei jooda ega luusterdata, ei nõuta Holy Breakfaste või muid erimenüüsid. Pentti mõistab, et ei ole majja teretulnud. Temaga räägivad vaid Ismo pojad. Tal on salapudel kapis, ta käib vahel kõrtsis, sest "kõrtsid on kodused, mitte puhtakslakutud nagu siin," kirjutab ta. Ta pingutab, et vähem juua, töö edeneb kuidagiviisi, aga ta on rusutud ja üksildane. Inglastel on ka mõtted peas lahku kammitud, mis juttu sa nendega ajad.
  • Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012, lk 138

• Joogikultuuri institutsionaliseeritud vormiks kujunes keskajal kõrts. See on üks vallutusjärgse elukorralduse uusi nähtusi, mis linnadesse ilmus 13. sajandil. Maapiirkondadesse jõudsid kõrtsid veidi hiljem, allikaliselt on neid teada alates 15. sajandi keskpaigast<ref>Inna Põltsam-Jürjo "Viin, vein ja vesi: joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal" Tallinn: Argo, 2020, lk 157<ref>. Kõrtsist kujunes kiiresti keskaegse ühiskondliku elu üks sõlmpunkte, mis suutis edukalt konkureerida kirikuga. Kui jõukam linnarahvas pidas joominguid pigem gildides, siis ülejäänud ühiskond kogunes kõige sagedamini kõrtsidesse.
  • Marek Tamm "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust" Postimees, 5. juuni 2020

Luule

Sind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää söber, jäta! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.

• Betti Alver, "Priiskaja" kogust "Tolm ja tuli" (1936)

On akna taga tänawate looked
& käigud on mis kuskile ei wii
sees klaasidesse woolab jälke jooke
me waatame kuis werex muutub wiin
& naerame & taas on nõnda walus
orkester jälle matab mingit meest
& leegid muudkui tantsisklewad jalus
& põletawad pildi silme eest

• Liisi Ojamaa, "KÕRTS", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 52

Vanasõnad

• Ega pill peret toida, pill toidab kõrtsimaid.
• Kuhu Jumal kiriku ehitab, sinna kurat ehitab kõrtsi kõrvale.
• Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
• Kõrts ei ole põrguhaud ega kirik taevariik.
• Kõrts kuradi kabel.
• Kõrts pandud kõndijale, palvemaja patusele, kirik kõikidele.
• Kõrtsipink on tõrvane.
• Kõrtsis kõikidel 5 paari härgi, kodus ei vasikatki.
• Kõrtsmik sandi sulane, mustlase ilalakkuja.
• Ma tahan sind kiita tühjas kirikus ja kuivas kõrtsis.
• Mees kõrtsis, hobune põrgus.
• Mida kõrtsis kõneled, seda külas kuuled.
• Möldri matt ja kõrtsi võlg on maksta.
• Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
• Suu viltu viina poole, nina viinaklaasi poole, kuuehõlm kõrtsi poole.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929