ProosaRedigeeri

  • Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.
Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis. (lk 50)


LuuleRedigeeri

On juba mõtelda imelik:
Rahvasteliit ja Pan-Euroopa...
Maailma rahu legend
lävel ajastu uue,
kus rahvas rahvale vend -
tollest möödund kui tuhat aastat.
Ainult Briand'i kahvatu vari,
ekslev Eleusise väljadel,
kummitavat vahetevahel
kaugel Genfis härradele...

  • August Alle, "Karmid rütmid II", rmt: "August Alle. Väike Luuleraamat", 1964, lk 78-79


On kogu linn kui ajatu legend
on tänawaile ööst weel jäänud halla
uus koidik yle taewa pillab end
weel pole päris päike pääsnud walla
...
& ometi me usume ju kõik
kes iialgi end ise endax mõelnud
et mõni imelyhikene lõik
me elus on just sest legendist wõetud

  • Liisi Ojamaa, "THE LEGEND", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 34