Proosa

muuda
  • VII. Mõned soovivad saada kuulsaks ja lugupeetuks, arvates, et sel moel saavutavad nad inimeste ees turvalisuse; seega, kui selliste inimeste elu tõesti on turvaline, on nad omandanud loomupärase hüve; kui see aga ei ole turvaline, siis ei ole neil seda, mille poole nad algusest peale oma loomu iseärasuse tõttu on püüelnud.
  • XIII. Ei ole kasu sellest, kui luua turvalisus inimeste juures, samas muretsedes endiselt taevaste ja maa-aluste asjade ning üldse nende pärast, mis on lõpmatuses.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • 31. Kaitstust võib saavutada teiste asjade puhul, ent surma tõttu elame meie, inimesed, kõik müürideta linnas.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • Mõne hetke pärast olid juhtunu ning imelikult tuttav naeratus Helenil meelest läinud. Alles oli vaid valu jalas. Tuleb vist röögatu sinikas, aga see pole eriti ohtlik. Tohutult vähe sellest, mis valu teeb, on tõeliselt ohtlik, ja vastupidi: tõeliselt ohtlik annab endast harva tuntavalt märku. See toimib vaikselt, ja kui omadega valmis saab - kui sa oled tühjaks õõnestatud ja nii palju kahjustatud, et pääsu enam pole -, alles siis tekivad sümptomid ning sa adud, et sind on tabanud miski, mille suhtes oleksid pidanud valvas olema. Aga kuidas, kui sul polnud õrna aimugi -?
Radioaktiivne kiirgus. Ideed, tegemised ja inimesed, milles sa olid nii kindel, et isegi ei märganud neid - otsekui rajaneks maailm paratamatult ning iseenesestmõistetavalt nendel, kuid tegelikult oli asi risti vastupidi, nii et nad hävitasid toda maailma, ja sealjuures mingit häiret andmata -
Nii kaua, kui valus on, mõtles ta, on kõik korras. Alles siis, kui valu enam ei ole, olen ma ohus, sest kui valu lakkab, kaotan ma valvsuse. Kõigist valudest kõige reetlikum on valu, mis kunagi ei alga.
See, kes oleks saanud sel hetkel - kui ta longates edasi bussiterminali poole kiirustas - näha, mis tema peas toimub, oleks näinud inimest, kellele valu oli turvatunde allikas. Pelutav? Kindlasti. Tavatu? Kes teab. (lk 23)


  • Tervishoid on palju suurem kui haiguste ravi. Siia kuulub pidev tugi puuetega lastele, et nende haigus ei süveneks. Diabeedilaps või eridieedil ainevahetushäirega laps väärib abi ka siis, kui tema elu on tänu kulukatele meetmetele ja vanemate pidevale murele ja hoolele pigem täisväärtuslik. Ja nii haigete laste kui ka täiskasvanute pered vajavad kindlat teadmist, et see abi on alati kättesaadav, ükskõik mis paragrahvi alusel abivajadust kaalutakse.
  • Väikerahvana vajame me alati kinnitust, et eesti keel, kultuur ja komberuum on kaitstud. See on kinnitus, milleta ei saa mööduda ükski isamaakõne. Aga isamaakõnedest on vähe. Teha tuleb. Meie kultuuri, keelt ja kombeid ei ähvarda mingi suur väline jõud. Moskva eest kaitsevad meid Eesti kaitsevägi ja NATO. Euroopa Liit on rahvusriikide liit, kus erinevad keeled ja kultuurid on väärtus.
Aga meil on endal vaja üht-teist teha.
  • Kallid teistsuguse kultuuri- ja keeletaustaga kaasmaalased! Saan aru, et teil on seda raske mõista, aga nii see lihtsalt on – eestlastena vajame kindlat teadmist, et saame kõikide siin koolis käinud inimestega eesti keeles rääkida. Vajame veendumust, et kõigil siia sattunuil, ükskõik kas nad on tulnud varem või nüüd, on võimalus ja isegi kohustus panna oma laps eestikeelsesse kooli.
Usku, et suudame kõigile siin kasvavatele lastele pakkuda sissevaadet meie keelde ja kultuuri määral, mis aitab neil kujuneda Eestit ja eestipärast armastavateks või vähemalt mõistvateks kaasteelisteks. Kui meil on see kindlus, oleme avatumad ja uudishimulikumad ka muude kultuuride suhtes, kes meie keskel killukestena toimetavad.
  • Hea Eesti rahvas, jõuamegi tagasi rahvustunde ja rahvusliku enesekindluse juurde. Kas pole väikerahva kestmine mitte kindel siis, kui tema elujärg on naabritega enam-vähem võrreldav? Kas mitte liitlaste olemasolu pole see, mis eesti kultuuri ja keele kestmisele lisatagatise annab?


  • Seepärast oli isa Peteri jaoks üha rohkem legend kui inimene, ja iga omadus, mis tema kujutluses isal oli olnud, oli tegelikult tema enda välja mõeldud.
Aga ometi arvas ta teadvat, et kusagil sügaval on midagi. Midagi omast. Sügaval ajukäärudes ja -soppides oli mälestus - või pigem tunne kui mälestus - tõelisest, soojast armastusest, mida ta oli näinud oma isa näol, kui ta talle välisukse juurde vastu jooksis, ja turvatunnet sisendav tulekahjusuitsu lõhn ning lähedus, kui isa teda sülle võttis. (lk 50)