Lucius Annaeus Seneca noorem (4 – 65 eKr) oli Rooma riigimees, filosoof ja kirjanik, Seneca vanema poeg.

  • Paljud on kukkunud, et tõusta varasemast kõrgemale.
Seneca.
  • Käsi peseb kätt.
    • Ladina: Manus manum lavat.
  • Mis on eraldatusest kasu? Elumured leiavad meid ka mere tagant üles! Millisesse varjendisse ei pääse surmahirm? Milliste seinte taga, kus koopas võib elada nii rahulikult, et mitte valu karta? Kuhu sa ka ennast ei peidaks, hakkab ümberringi mühama inimlik kurjus. Seda on meist väljaspool, et petta ja haarata meid, seda on meis endis ja see vohab koguni üksinduse keskel.
  • Vaja oleks ehitada ümberringi vankumatu filosoofiline sein, mida fortuuna ühegi piiramisrelvaga purustada ei suudaks. Kättesaamatu on see hing, kes on hüljanud kõik välise ja kaitseb vabadust oma isiklikus kindluses - ükski oda temani ei lenda. Fortuuna käed pole nii pikad, nagu me arvame - tal pole kedagi haarata peale nende, kes ise ennast tema vastu suruvad. Hoidkem end niipalju kui võimalik temast eemale ja see on võimalik tunnetades ennast ja loodust.
  • Teadku igaüks, kuhu ta läheb, kust tuli, mis on talle hea, mis halb, mida ta otsib ja millest tuleb hoiduda, et tal on mõistus, mis teeb vahet, mille poole tuleb püüelda ja mille eest põgeneda, mis taltsutab meeletuid soove ja rahustab hirmude halastamatust.
    • 82. kiri
  • Näita mulle parem teed, mida mööda tullakse tarkuse juurde. Ütle, millest pean hoiduma, mida otsima; millised harjutused tugevdavad minu ebakindlat hinge; kuidas saan hakkama kurjuse rohkusega; kuidas tõrjuda tagasi neid hädasid, mis tungivad minu juurde ja neid, mille otsa ise komistasin. Õpeta mulle, kuidas elada üle raskusi ja õnne, panemata oigama teisi ja ise seda tegemata, kuidas mitte oodata viimast ja vältimatut elu piiri.
    • 118. kirjas
  • Kui tänasele käed külge paned, muutud homsest vähem sõltuvaks. Homsesse edasi lükates kaob elu käest. Kõik on võõra oma, ainult aeg on enda oma. (I kiri)

Tema kohtaRedigeeri

  • Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
"Paragrahv 1," ütles ta:
"Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust." (lk 469)
 
Vikipeedias leidub artikkel