Sokrates
Sokrates (469–399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis.
Allikata tsitaadid
muuda- Kas sa abiellud või mitte, mõlemal juhul kahetsed.
- Kui inimene jälgib oma tervist, siis on raske leida arsti, kes teaks temast paremini, mis on ta tervisele kasulik.
- Ei saa ravida keha, ravimata hinge.
- Inimestel on kergem hoida keelel tulist sütt kui saladust.
- Meeletus on tülitada jumalaid küsimustega, mida võib lahendada loendamisega, mõõtmisega või kaalumisega.
Tema kohta
muuda- Isegi vanaaegses kristlikus maailmas, mis oli kibedalt vaenulik iga mõtte suhtes, mis ei sisaldunud otseselt nende usutunnistustes ja dogmades, tehti Sokratesele erand. Tema välimust võrreldi Kristuse omaga. Ta oli näiteks, kuidas hing võib olla Kristuse sarnane mitte armu, vaid loomuse läbi. Erasmus ütles: "Püha Sokrates, palveta meie eest." Tema tundmisest on abi Kristuse tundmisel ja teda tunda ei ole raske. Me näeme teda üpris selgesti. Platon, kes tema portree joonistas, ei suutnud muidugi ennast sellelt välja jätta, nii nagu ei suutnud ka Kristuse jäädvustajad, kuid vähemalt ei sörkinud Platoni kannul maagia, nagu see sörkis igaühe kannul, kui kirjutati evangeeliumid. Neljandal sajandil eKr ei toetunud kreeklased imedele. Ka järgnenud sajanditel ei rajanud keegi Sokratese kirikut ega ehitanud tema ümber teoloogiat, ei riputanud tema külge usutunnistusi ega tseremooniaid. Nägemaks, kes ta oli, ei pea me midagi kõrvale lükkama, peale killukese Platoni. Me võime kasutada teda astekivina teel Kristuse juurde, esmase abina mõistmaks, mida kujutas endast Kristus.
- Edith Hamilton, "The Rediscovery of Christ," rmt: "Witness to the Truth: Christ and His Interpreters", 1962
- Sulgeda maailma tabamatu printsiip mingisse inimese kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle pühaduseteotusena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi jumala osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas teooria põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga doktriin, mis haarab laiu hulki, maksab lõivu inimlikule totrusele: kui juhtuks, et Muhamedi või Kristuse asemele pandaks homme Sokrates, oleks asi samamoodi. (lk 233)
- Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982
