Dogma
Proosa
muuda- Tänapäeva vaidlustes kohtame tobedat vastandamist: väidetakse, et mingeid arusaamu võib õigeks pidada ühel ajastul, kuid ei või õigeks pidada teisel. Meile öeldakse, et mõned dogmad olid usutavad kaheteistkümnendal sajandil, kuid ei ole usutavad kahekümnendal. Samahästi võiks öelda, et teatud filosoofiat võib uskuda esmaspäeviti, kuid ei või uskuda teisipäeviti.
- Gilbert Keith Chesterton, "Maailma lipp", rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, 2011, lk 96-97
- Mingil moel on tuldud veidrale mõttele, et imede eitajad uurivad neid erapooletult ja ausalt, imedesse uskujad aga aktsepteerivad neid ainult mingi dogma mõjul. Lugu on hoopis teisiti. Imedesse uskujad aktsepteerivad neid (õigustatult või ekslikult), sest nendel on imede sünni kohta tõendeid. Imedesse mitteuskujad eitavad imesid (õigustatult või ekslikult), sest seda nõuab nende dogma.
- Gilbert Keith Chesterton, "Õigest usust", rmt: "Õigest usust", tlk Tiia Rinne, 2011
- [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on dogma järgi karmid ilma müütide luulelise iluta.
- Robertson Davies, "Viies osaline", tlk Mati Soomre, 1990, lk 226
- Kas ei peaks valgustatuse ja kultuuri levitamine olema tsentraliseeritud riigis lihtsam? Valitsejal on vähemasti teoreetiliselt lihtsam saavutada täiuslikkust (milleni ta väidab enese niikuinii olevat jõudnud) kui harilikul surelikul. Sellest on kirjutanud Rousseau. Kahju küll, et Venemaal midagi niisugust ei juhtunud. Sel maal, mille paindlik keel on suuteline väljendama inimhinge kõige peenemaid nüansse, milles on otse uskumatut eetilist tundlikkust (tema muidu nii traagilise ajaloo üks häid külgi), olid olemas kõik eeldused saada kultuuri ja vaimu paradiisiks, tõeliseks tsivilisatsiooni lipukandjaks. Selle asemel sai temast igav põrgu, kus valitsevad närune materialistlik dogma ja halenaljakad tarbijalikud püüdlused.
- Joseph Brodsky, "Täiel määral mitte keegi", tlk Juhan Kristjan Talve ja Kersti Unt, Loomingu Raamatukogu, nr 27/28, 1991, lk 19
- Lõpuks, arvestades neegrirassi madalat positsiooni Ühendriikides, kus neegrid elavad kõige tihedamas kokkupuutes moodsa tsivilisatsiooniga, ei tohi me unustada, et rassidevaheline vastuseis on lepitamatum kui iial varem ning et neegrirassi alaväärtuslikuks pidamine on dogma [---]. See on neegrite edule ja progressile kohutav takistus, isegi kui koolid ja ülikoolid on neile avatud. Me võiksime pigem imestada, kui palju on lühikese ajaga kõigi raskuste kiuste korda saadetud. On võimatu ennustada, kui palju võiksid neegrid saavutada, kui neil oleks võimalik elada valgetega täiesti võrdsetes tingimustes.
- Franz Boas, "Primitiivne teadvus", tlk Margit Rennebaum, 2013, lk 29
- Vimes pidi tunnistama, et ühes asjas on härjapõlvlaselapsukesed kahel jalal kõndivate liikide seas ainulaadsed - nad olid inetud nagu öö, lihtsalt väiksemad versioonid oma vanematest, kes polnud samuti kaugeltki piltilusad, isegi mitte kritseldusilusad. Vimes ütles endale, et nemad ei saa sinna ju midagi parata, et mingi käpardist jumal oli leidnud hulga ülejäänud tükke ja otsustanud, et maailm vajab olendit, kes näeb välja nagu hundi ja ahvi ristsugutis. See jumal andis neile ka religioosse dogma, mis kindlasti kuulus kõige kasutumate hulka isegi taevaliku idiootsuse mõõdupuu järgi. Härjapõlvlased nägid välja, nagu oleksid nad halvad, ning ilma Kutsuva Pimeduse vahendamiseta nad ka rääkisid niimoodi. Kui epheebe pähklid suudaksid karjuda, kui neid purustatakse, siis ütleksid kõik: "See ju meenutab härjapõlvlaste häält!" Ja paistis, et see naerev jumal, kes ei jäänud selle kõigega veel rahule, andis neile ilmselt kõige hullema kingituse - enesekriitilisuse, mille tõttu härjapõlvlased uskusid niivõrd kindlalt, et nad on kõndiv rämps ja neid ei anna kuidagi päästa, et nad ei leidnud endas isegi nii palju jõudu, et iseend ära koristada. (lk 144)
- Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012
Luule
muuda- Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" 6 kogust "Kohtupäev" (1937)